Baden- Badeni  hobuste võiduajamised said alguse aastal 1858 kui Edouard Bénazet, kes oli pärinud oma isalt kasiino mõned aastad enne seda ,otsis aadlikele ja mänguritele uusi atraktsioone. Nii ta ehitaski Badeni lähistele Iffezheimi hipodroomi kus “vaprad ja ilusad” enne õhtul kasiinosse minekut  said “luftitada” oma rahasid hobuste peale mängides.
Esimese Maailmasôja lôppedes kaotasid Saksa siniverelised kôik oma privileegid, neile jäi ainult ôigus oma ajaloolise aadlitiitli kasutamiseks. Sellele vaatamata on pakkunud säravad nimed ja kõrge ühiskondlik positsioon inimestele jätkuvalt huvi ja traavivõistluste traditsioon sellega ei surnud. Iffezheimis oli külastajatel hea vôimalus lisaks hobuste imetlemisele, visata pilk peale ka rahvusvahelise klubi siniverelisele seltskonnale. Rahvas kogunes enne galopi starti aia taha jälgima, kuidas väikest kasvu ja olematu kaaluga džokid (52 kilo oli täna kergeim ja 62 kg raskeim džoki) saabusid loomade omanike ja neid saatvate kuulsuste juurde ning püüdsid priviligeeritud seltskonna garderoobi imetlemise kôrval arvata ära, milline suksu derbi vôiks vôita.

Kuni aastani 2009, mil klubi lõpetas pankrotiga, oli klubi presidendiks Badeni Prints Bernhard (Printz Bernhard von Baden), nii nagu enne teda alati on seda klubi juhtinud sinivereline. Ülemaailmne majanduskriis lõi aga piksenoolena sisse ka high society rahakottidesse ja ratsaklubi aadlisoost juht ei tabanud õigel ajal ära, et “vaprate ja ilusate” peal enam ära ei ela ja tuleb sisse viia muutusi ja lasta sisse ka tavaklienti ehk siis aadli vaatevinklist “pööbel” . Prints Bernhard muide oli sunnitud oma võlgade katteks ära andma Baden-Württembergi valitsusele oma esivanematele kuulunud Salemi lossi. (siniverelisete elu ei ole enam mingi meelakkumine: hiljaaegu nägin televisooris Saksa suurimat lossi omavat parunessi, kes et teenida oma mõisa ülalpidamiseks raha, esines uhkes ooperimajas heategevuskontserdil mingi totaka punklauluga) Kihlveod, mis on traavivõistluse täpp i peal, olid (on) samuti allakäiguteel- toto´t ratsude vôitmise äraarvamiseks saab mängida tänasel päeval alates 50 sendisest panusest. Kui aastal 2000 veeti Saksamaa kôikidel hipodroomidel kokku 125 miljoni euro eest kihla, siis aastal 2008, aasta enne pankrotti, oli see  summa ainult 39 miljonit. Pärast interneti kihlvedude populaarseks saamiks, kaotasid vôidujooksuseltsid üha rohkem raha. Nii teenis Iffezheim kahe aasta jooksul enne pankrotti kihlvedude sôlmimisega 15 traavivôistluse päeva jooksul ainult 9 miljonit eurot ehk ainult ühe neljandiku ratsakokkutulekute organiseerimise kogu eelarvest.

Kuni pankrotini tähistas siinne seltskond oma võite shampanjaga ja loputas kaotusvalu shampanjaga. Enne pankroti väljakuulutamist polnud ühingul enam raha, et printeri tintigi osta, et pankroti silt välja printida 🙂

Niisiis aastal 2009 käis pauk ära ja 2010 aastal võttis klubi üle dr.Andreas Jacobs, kuulsa kohvikontserni perekonna liige, mille peale sakslased kergendatult ohkavad, sest  vahepeal käis jutt, et sakslaste ratsaspordi juveel tahetakse müüa ära venelastele. Teada ju on, et Baden-Badenit on läbi aegade armastanud nii Vene kroonitud pead, rikkad, intellektuaalid ja tänapäeval uusrikkad.

Mis eile silma jäi ehk mida ma oskasin jälgida seda eelnevat infot omades:

Odavaim pilet maksis 8 eurot, see annab õiguse vabale istekohale Iffezheimer Tribüünil ja  “Kincsem Tornis”. Pilk kallimatele tribüünidele näitas selgelt, et enamus rahvast oligi soetanud endale 8 eurose pileti, sest need olid pooltühjad. Mis on ikkagi hea, sest neid nn. 8 euroseid oli palju. Tänapäeval, mil kõik inimesed raha loevad, tahavad inimesed iga väljakäidud euro eest saada vaatemängu ja põnevust ja ka telekanalid ostavad ekraaniaega vaid siis, kui on kindel, et jätkub vaatajaid. Tõsiasi on aga see, et palju spordialasid kaotab vaatajaid, sest ei suuda olla tänapäeva tarbijale enam atraktiivne ja seega ei suuda ennast ära majandada.

Meil oli kutse veiniterrassile ehk siis tavarahva parimale tribüünile  ja sealt kahjuks ei näinud, mis toimub kõige eksklusiivsemal  „Champions Club“  loožides ja kes kuulsustest kohal on. Kuid meie lauas istus näiteks ka Iffezheimi väga edukas senior ärimees(allpool ühel pildil ka) 85 aastane herr Kronomus, kes Tallinnat järjekindlalt Revaliks nimetas ja kõrvallauas ka Iffezheimi linnapea, mis näitab, et ka inimesed, kes võiksid endale luksust lubada, on pigem mõistlikud 🙂

Kübara show oli eile tagasihoidlik. Kübarate võistlus toimub pühapäeval ehk täna, millega pannakse kevadhooaja  show´le glamuurne lõpp. Igatahes oli eile Baden Badeni kuulsaim kübarameister Oliver Maugé oma loominguga kohal. U. lohutaski mind, kui ma Karlsruhest ei suutnud endale kübarat leida kuna 100 eurot välja käia  ühekordseks ürituseks tundus too much, et ma saan kohapealt ka kübara osta. No selle härra kübara hinnad algasid 300.st eurost 😀

Esialgu jäi mulje et lemmikvärviks on selle võistluste kujundatele olnud kollane, hiljem taipasin, et ürituse üks sponsoritest on Veuve Clicqout 🙂

Kevadine suursündmus saab tänasega läbi, kuulsaim etapp Grosse Woche toimub 24 august kuni 2. september. Piletit saab osta siit  Mina sain igal juhul ratsaspordi pisiku endale sisse ja suutsin kogu kaasavõetud raha maha mängida. Võitsin ka veidi, pannes 6-l jooksul panuse venelasest džokile. Sparglimenüü oli samuti hea ja desserdiks pakutud maasikad vaniljekreemiga 🙂

Väike pildigalerii eilsest päevast: