Eelmine nädal läks soojaks- keskpäeval tõusid temperatuurid päikese käes 30 kraadini ja sai palju istutatud-külvatud, pilte tehtud, et oma aiandusnurgakesse aruanne koostada, mis tehtud ja kuidas. Aga siis lugesin ma laupäeval Hvostovi lugu ja mind hakkas kogu see lugu painama ja just see idee kommuunidest. Vaatamata sellele, et paljud suhtuvad kommuuni ideesse skeptiliselt, arvan mina, et see on hea idee ja ma olen isegi sellele mõelnud. Tegelikult olen ma sellele teemale üldse laiemalt mõelnud ja jõudnud järeldusele, et ettevalmistus väärikaks vananemiseks peab algama palju varem, ajal kui sa veel elujõuline oled. Juba neljakümneselt peab hakkama tõsiselt mõtlema, mis sa endale suust sisse ajad, palju sa liigud, kui stressirohket elu sa elad, et teha omalt poolt kõik, et eluiga oleks pikk ja seejuures täisväärtuslik. Ma olen ka täiesti kindel, et enamus meie haigusi tuleb stressist- kui sa ikka ei ole õnnelik ja ei ole oma eluga rahul, siis on väga raske sundida ennast tervislikele eluviisidele. Ehk sellest väitest tulenevalt tuleks defineerida endale kõigepealt õnne valem või asjad, mis teevad inimese õnnelikuks. Lugesin kuskilt, et inimesed, kes suudavad väljendada oma elu eesmärki ühe lausega, on õnnelikumad nendest, kes seda ei oska või ei suuda teha. Minu arvates on see hea teadmine- tuleb enda jaoks aega võtta, teha on mõtetes inventuur ja ära defineerida oma elu mõte. Rahvaste tasandil võib ju õnne valemiks olla majanduslik vabadus ja madal töötuse määr, kuid see ei määra üksikinimese õnne. Ja nii ongi see, et ükskõik  kus nurgast sa hakkad lähenema- näiteks raha- jah, suurem raha hulk võib olla garantiiks õnnelikumale elule, aga ei pruugi ja jõuad ikka ühte ja sama punkti- inimesel on vaja elu sotsiaalses keskkonnas ehk sõpru, kellega sarnane maailmavaade ja kellega saab nn. veiniklaasi kõrvale filosofeerida. Kui ma kirjutasin siin paarist pikaealiste kogukonnast, siis kindlasti oli seal üks kindel võti heale tervisele ja pikale eale ka see, et elatakse loomulikus keskkonnas, suheldakse ja ei tunta ennast üksikult. Ja rääkimata sellest, et inimesed, kes teevad lihtsat tööd, kitsekarja pidades, ei saa lihtsalt 50 aastaselt või nooremalt insulti.

Paratamatus on aga see, et me ei ela seal loomuliku keskkonnaga Itaalia või Kreeka väikekülas , aga tahaks ikkagi samasugust tervist ja pikka iga. Üks näide on kommuuni näol mul Ameerikast tuua. Nägin seda kunagi dr. Oz´i saates. Nimelt on seal selline asi Loma Linda keskus, kuhu 19 sajandi keskpaiku rajati Advendikirik ja mille ümber hakati rajama kultuuri ja tervisekeskusi hiljem. Neid kodanikke seal seob usk, aga ….. lisaks kõigele, kuuluvad selle kommuuni elanikud maailma pikaealisemate hulka. Ja see ongi see, mida oli vaja tõestada: Kui koos elavad ühiste huvide ja eesmärkidega inimesed, kes üksteist aitavad ja omavahel pidevalt suhtlevad , siis selline sotsiaalvõrgustik hoiab ära depressiooni. Loomulikult on need kodanikud seal ka tervisliku toitumise pioneerid, jälgivad hoolsalt oma kaalu, vererõhku, teevad koos sporti  jne. Aga, miks ka mitte- see kõik toimib! Ei ole midagi kurvemat kui linnas elavad pensionielaised inimesed, kel pole kellegagi läbi käia ja üks hullemaid variante on kodanikud, kes oma lastele psühhoterrorit korraldavad pidava jutustamisega oma tervisenäitajatest.

Kommuun on asi mis peaks siduma ühiste huvidega inimesi ehk siis kui minu eesmärk on elada soojal maal, konkreetselt mina tahan seda teha Portugalis, kasvatada ise oma toitu aias, toituda sellest, mis meri ja peenar annab, siis peaks minu huvi olema leida üles samasuguste huvidega sõbrad ja seda projekti juba praegu vedama hakata, et kui me kunagi pensionil oleme, siis nautida aias toimetamist ja tunda rõõmu päikesest ja ookeanilainest. Aga, et selle pensionini ära elada ja mitte ületöötamisest ja ülesöömisest insulti saada, peab hakkama oma pikaealisuse eest hoolitsema juba praegu.

Kuna aga kõik maailma hädad ja haigused ei ole kontrollitavad ja  ei saa oma halbade geenide vastu võidelda või õnnetusi ennetada, siis ma loodan väga oma südamest, et ka meil eutanaasia seadustataks. Et ma saaksin veel täie mõistuse juures anda oma soovi sisse, et kui mu mõistus hämardub ja ma ei tunne enam ära inimesi, ei tunne lõhnu ümberringi  ega maitseid – siis minu jaoks see ei ole enam elu ja ma palun see lõpetada. Miks peaks küll keegi mind söötma-kasima kui ma ei ole võimeline mitte millestki enam ise adekvaatselt aru saama. Sama on ka kui su elulõpp on seotud põrgulike valudega, siis oleks humaanne aidata inimesel siinpoolsusega lõpetada. Kuna ma ei ole usklik, siis ma ei suuda aru saada ka religioonist tulenevatest põhjustest. Paljud haigused ja kannatused tänapäeval on seotud ikkagi keemiaga, mis me sisse sööme ja elukeskkonnaga, mitte sellega, et meid Jumal suurte pattude eest karistab.

Igatahes on A. Hvostov avanud valusa, aga väga vajaliku teema ja usun, et pannud paljusid inimesi mõtlema.

Artiklid: Minu elu Annleenaga ja Annleena kui sümbol