Annleena lood

Eelmine nädal läks soojaks- keskpäeval tõusid temperatuurid päikese käes 30 kraadini ja sai palju istutatud-külvatud, pilte tehtud, et oma aiandusnurgakesse aruanne koostada, mis tehtud ja kuidas. Aga siis lugesin ma laupäeval Hvostovi lugu ja mind hakkas kogu see lugu painama ja just see idee kommuunidest. Vaatamata sellele, et paljud suhtuvad kommuuni ideesse skeptiliselt, arvan mina, et see on hea idee ja ma olen isegi sellele mõelnud. Tegelikult olen ma sellele teemale üldse laiemalt mõelnud ja jõudnud järeldusele, et ettevalmistus väärikaks vananemiseks peab algama palju varem, ajal kui sa veel elujõuline oled. Juba neljakümneselt peab hakkama tõsiselt mõtlema, mis sa endale suust sisse ajad, palju sa liigud, kui stressirohket elu sa elad, et teha omalt poolt kõik, et eluiga oleks pikk ja seejuures täisväärtuslik. Ma olen ka täiesti kindel, et enamus meie haigusi tuleb stressist- kui sa ikka ei ole õnnelik ja ei ole oma eluga rahul, siis on väga raske sundida ennast tervislikele eluviisidele. Ehk sellest väitest tulenevalt tuleks defineerida endale kõigepealt õnne valem või asjad, mis teevad inimese õnnelikuks. Lugesin kuskilt, et inimesed, kes suudavad väljendada oma elu eesmärki ühe lausega, on õnnelikumad nendest, kes seda ei oska või ei suuda teha. Minu arvates on see hea teadmine- tuleb enda jaoks aega võtta, teha on mõtetes inventuur ja ära defineerida oma elu mõte. Rahvaste tasandil võib ju õnne valemiks olla majanduslik vabadus ja madal töötuse määr, kuid see ei määra üksikinimese õnne. Ja nii ongi see, et ükskõik  kus nurgast sa hakkad lähenema- näiteks raha- jah, suurem raha hulk võib olla garantiiks õnnelikumale elule, aga ei pruugi ja jõuad ikka ühte ja sama punkti- inimesel on vaja elu sotsiaalses keskkonnas ehk sõpru, kellega sarnane maailmavaade ja kellega saab nn. veiniklaasi kõrvale filosofeerida. Kui ma kirjutasin siin paarist pikaealiste kogukonnast, siis kindlasti oli seal üks kindel võti heale tervisele ja pikale eale ka see, et elatakse loomulikus keskkonnas, suheldakse ja ei tunta ennast üksikult. Ja rääkimata sellest, et inimesed, kes teevad lihtsat tööd, kitsekarja pidades, ei saa lihtsalt 50 aastaselt või nooremalt insulti.

Paratamatus on aga see, et me ei ela seal loomuliku keskkonnaga Itaalia või Kreeka väikekülas , aga tahaks ikkagi samasugust tervist ja pikka iga. Üks näide on kommuuni näol mul Ameerikast tuua. Nägin seda kunagi dr. Oz´i saates. Nimelt on seal selline asi Loma Linda keskus, kuhu 19 sajandi keskpaiku rajati Advendikirik ja mille ümber hakati rajama kultuuri ja tervisekeskusi hiljem. Neid kodanikke seal seob usk, aga ….. lisaks kõigele, kuuluvad selle kommuuni elanikud maailma pikaealisemate hulka. Ja see ongi see, mida oli vaja tõestada: Kui koos elavad ühiste huvide ja eesmärkidega inimesed, kes üksteist aitavad ja omavahel pidevalt suhtlevad , siis selline sotsiaalvõrgustik hoiab ära depressiooni. Loomulikult on need kodanikud seal ka tervisliku toitumise pioneerid, jälgivad hoolsalt oma kaalu, vererõhku, teevad koos sporti  jne. Aga, miks ka mitte- see kõik toimib! Ei ole midagi kurvemat kui linnas elavad pensionielaised inimesed, kel pole kellegagi läbi käia ja üks hullemaid variante on kodanikud, kes oma lastele psühhoterrorit korraldavad pidava jutustamisega oma tervisenäitajatest.

Kommuun on asi mis peaks siduma ühiste huvidega inimesi ehk siis kui minu eesmärk on elada soojal maal, konkreetselt mina tahan seda teha Portugalis, kasvatada ise oma toitu aias, toituda sellest, mis meri ja peenar annab, siis peaks minu huvi olema leida üles samasuguste huvidega sõbrad ja seda projekti juba praegu vedama hakata, et kui me kunagi pensionil oleme, siis nautida aias toimetamist ja tunda rõõmu päikesest ja ookeanilainest. Aga, et selle pensionini ära elada ja mitte ületöötamisest ja ülesöömisest insulti saada, peab hakkama oma pikaealisuse eest hoolitsema juba praegu.

Kuna aga kõik maailma hädad ja haigused ei ole kontrollitavad ja  ei saa oma halbade geenide vastu võidelda või õnnetusi ennetada, siis ma loodan väga oma südamest, et ka meil eutanaasia seadustataks. Et ma saaksin veel täie mõistuse juures anda oma soovi sisse, et kui mu mõistus hämardub ja ma ei tunne enam ära inimesi, ei tunne lõhnu ümberringi  ega maitseid – siis minu jaoks see ei ole enam elu ja ma palun see lõpetada. Miks peaks küll keegi mind söötma-kasima kui ma ei ole võimeline mitte millestki enam ise adekvaatselt aru saama. Sama on ka kui su elulõpp on seotud põrgulike valudega, siis oleks humaanne aidata inimesel siinpoolsusega lõpetada. Kuna ma ei ole usklik, siis ma ei suuda aru saada ka religioonist tulenevatest põhjustest. Paljud haigused ja kannatused tänapäeval on seotud ikkagi keemiaga, mis me sisse sööme ja elukeskkonnaga, mitte sellega, et meid Jumal suurte pattude eest karistab.

Igatahes on A. Hvostov avanud valusa, aga väga vajaliku teema ja usun, et pannud paljusid inimesi mõtlema.

Artiklid: Minu elu Annleenaga ja Annleena kui sümbol

Advertisements

4 responses to “Annleena lood

  1. Eutanaasia osas jään hetkel veel oma seisukohale aga muuga olen 100 % nõus. Kõik me sooviksime surra tervena. Nii, et lähed õhtul magama ja hommikul enam ei ärka. Öeldakse, et selline surm antakse ainult heale inimesele.Katsun olla hea inimene:)

  2. Ka minu jaoks oli Hvostovi artikkel lausa vapustav…
    Ka meie oleme sõpradega juba kümmekond aastat kaalunud kommuuni ideed kuskil soojal maal, mere läheduses ning just Portugal on olnud teemaks. Lõuna Euroopat ahistava kriisi valguses , aga olen muutunud skeptiliseks, nimelt et kas saaksin olla õnnelik maal, kus selle maa kodanikud on meeleheitel, kus infrastruktuur enam ei toimi etc?
    Samas sõpruskond koosneb suurtest egodest, kas suudame ka tegelikult 24/7 koos eksisteerida ja et mis juhtub, kui keegi meie hulgast muutub Annaleena taoliseks hooldatavaks? Praegu kujutame ju vaimusilmas üksteist ikka oma valdkonnas tegijatena edasi seal kommuunis reipalt toimetamas 😉

  3. Muidugi on sellel lool mitmeid tahke. Aga mu näited pikaealiste küladest, millest olen siin kirjutanud, on üks näide, et hea tervise tagab teatud elustiil. Ei ole vaja depressioonirohtusid tarbida juba noorelt, vaid on vaja leida endale stressivaba elu. Ja kommuun minu mõistes, ei tähenda seda, et kõik elavad ühes majas ja öösel tõmbab traktor kõigile ühise teki peale. Võib-olla tõesti on ökoküla parem nimi. Igaühel peab jääma siiski ka oma territoorium ja oma tegevused. Kuid lisaks sellele on kogukonna koostegevused ja ühissöömised. Sest üks elu on ju vanas eas kui sul on elukaaslane, kuid mõnel meist tuleb olla see, kes oma kaaslase matab ja ei saa esimesena minna….Kindlasti kõigile ei sobigi vanemas eas võõrasse kultuuri kolida, see on minu ja toodud näitena. Minule sobib Portugali ühiskond ja ma elan valuiiselt kaasa nende probleemidele, kus korrupeerunud valitsuse vigu peavad kinni maksma inimesed. Kindlasti pole aga olukord nii õudne kui Saksamaa televisoon inimestele sisendada püüab ja paljud siinsed inimesed tõemeeli arvavad et kreeklased,ja portugaallased tahavad ainult Saksamaalt raha saada ja ise mitte tööd teha- see on täisjama. Loomulikult kui elusügisel on ikkagi hooldusravi vaja, siis on Saksamaa selleks parem koht. Minu idee on selles, et püüda arstid ja abi endast nii kaua eemal hoida kui võimalik.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s