Restoran Tamarillos on Philippe Chapon´i restoran Montpellieris, mille ta avas aastal 2002. Käisin tookord selle restorani avamisel ja see jättis mulle sügava mulje. Just serveering, maitsed ja muidugi see lillede ja ürtide mäng. Restorani sloganiks ongi: puuviljade ja lillede köök.

Philippe Chapone on töötanud 12 aastat Guy Savoy 3 Michelini tärni restoranis kondiitrina. Ja enne Guy Savoy´d sai töökogemuse Fauchonis. Ta on kahel korral meistritiitli võitnud Prantsusmaa Desserdite Meistrivõistlustel. On töötanud Gordon Ramsay´ga koos ja just õpetades või näidates Gordonile oma desserte. Kogemuse pagasit ja oskusi on ja restoran on ka 10 aastat vastu pidanud 🙂 Kuulsust ja sära  toob sellise pisekese resto pidamine vähe arvestades koka kaliibrit. Mõne tähtpäeva puhul ikka kohalikus lehes artikkel ilmub, aga see on ka kõik. Viimati ilmunud artikli värvikoopia annab härra chef oma menüü kaante vahel mulle kaasa- sest selge ju see, et minu näol on tegemist juba andunud fänniga.

Restoran asub Marché aux Fleures platsil, mis on üsna turistirikas paik ja turistid pigem soovivad moules et frites kohe ja kiiresti kui 45 minutit kunsti lauale oodata.  Kogu see lõunane serveering on pisut halvasti läbi mõeldud ja tekitab kliendist veidi pahameelt. Tegemist ei ole mingi tavalise restoraniga- inimene peab aja maha võtma ja nautima igat detaili, mis lauale pannakse ja muidugi peab tal olema piiramatult aega.

Niisiis, käisime täna seal lõunat söömas. Meil küll väga palju aega polnud, aga kõrvalasuvad kiired lõunarestod saatsid meid kell 14.00 juba kukele. Ettekandja tütralaps paistis olema tööl esimest päeva, sest chef käis toidutegemise vahel ise toidutellimust võtmas ja raha laudadest kasseerimast. Aga umbes poole tunni pärast saime juba oma rosé lauda ja kui teeninduse poolt võtta heatahtliku huumoriga, siis kindlasti toit pakub elamuse ja restoran on väärt külastust.

Mina valisin endale Plancha de sepions, risotto aux pistils de safran du Languedoc-grillitud beebiseepiad Languedoci safrani risottoga

Mõned meie hulgast ei suutnud valikut teha ja võtsid nn.päevaprae, milleks oli ürtidega kartulipüree kohaliku kalafileega. Ma kahjuks ei mäleta enam, mis kalaga täpselt tegu oli 😦

Pomme poêlêes et lamelles de Maigret de canard fumé- küpsetatud õun suitsupardirinnga:

Avocat et crabe- avokaado-krabi salat

Vaatamata sellele, et oleks tulnud kindlasti just desserti süüa, me desserdiringi ei teinud, sest kõik see lilleilu võtab ikkagi meeletult kaua aega, enne kui lauale saabub.
Peakokk Philippe:

Mõned meeleolu klõpsud: