Portugalis elades peavad olema raudsed närvid- mingeid plaane koostada pole  mõtet, sest nagunii läheb viimasel hetkel kõik teisiti.

Nii ka tänaseks oli mul planeeritud väljasõit Alentejo piirkonda, et vaadata kuidas mustad Ibeeria sead toredasti tammepuude all jalutavad ja kindlasti tahtsin sisse põigata Évora linnakesse. Sattusin kogemata lugema artiklit (siin) ja ausalt öeldes tekkis mul vastupandamutu isu kohe sinna sõita!

Aga siis tulid nagu ikka igasugu asjad vahele ninglõpuks toimus väljasõit hoopis  kodulähedasse Aroucasse, kuhu sõidetakse kahel põhjusel. Üheks  neist küpsetatud vasikaliha, mis sealkandi spetsialiteet  ja teine põhjus on lähedal asuv selge vee ja kiire vooluga Paiva jõgi.

Ning alates aastast 2021(lisan selle siia sissekande juurde kuni viitsin eraldi postituse teha)  maailma pikim Arouca jalakäijate rippsild! Ehk see on turismiatraktsioon nr. 1 Arouca kandis!  koduleht siin

Ahjaa…linnas on veel 10 sajandist pärit klooster, kus asuvad Portugali printsessi Mafalda, kes nunnaks hakkas, säilmed. 10 sajandist pidi alles olema küll vaid mõni üksik kivi, aga see selleks…

Kloostri siseõu

Kiriku sisevaade

Meie loomulikult sõitsime 80 km maha, et vasikaliha süüa. Linnake on armsaid kohvikuid ja restorane täis, aga kuna seekord oli meil kodutöö tehtud, siis suundusime sujuvalt veidi peatänavast kõrvalejäävasse restosse.

Restorani nime ma igatahes ukselt tuvastada ei suutnud.

Saali vaade- saabusime pisut hilja, korralikud kodanikud olid juba ära lõunatanud. Aga peremees oli lahke, lubas kaugelt tulnud külalisele ikka vasikaliha anda. Ühesõnaga, selles kohas  Basil Fawlty teenust ei saanud.

Kõigepealt saabusid lauda suupisted. Nendega on Portugalis nii, et igas restoranis pannakse midagi lauale ja selle eest tuleb maksta kui sööd- aga ei pea sööma- siis viiakse see laualt lihtsalt ära. Seal aga toodi sellised hõrgutised lauda, et mittemaitsmine ei tulnud kõne allagi: kohalik verivorst, tripad veiniäädika ja sibulaga etc:

Pärast selliseid suupisteid on kõht täis ja nähes milline hiigelportsjon viidi naaberlauda, siis võtsime 2 peale ühe Arouca stiilis küpsetatud vasika.

Ja see 1 portsjon nägi välja selline:

Kuna veini oli veel  pärast vasika söömist järgi, siis tuli magustoiduks võtta Serra da Estrela juustu-2007 aasta Douro veini  lihtsalt ei  jääta järgi. Ja muidugi ajavad sisemaal demokraatlikud hinnad rõõmust luksuma- pudel 2007 aasta veini maksis restoranis 15 eurot.

Ja nüüd tuleb lõbus osa: peremees paneb lauale omatehtud meepuskari ehk aguardente lauda ja ütleb- jooge niipalju kuni tunnete, et hea hakkab 🙂

Jõe ääres sai ka käidud, sellest aga eraldi postitus. Üks pildike vaid tõestuseks, et sai varba märjaks.