Vihmane ilm sunnib ka minusuguse turismiobjektide vaenuliku inimese tegelema “teaduse huvides” turismiga.

Nimelt jookseb Majestic ja Lello läbi kõikidest turismiteatmikest ja Lello raamatupoodi peetakse maailma üheks ilusamaks raamatupoeks (mõnes topis esimene, mõnes kolmas) ja selline site nagu Ucityguide kus kõiksugu järjestusi võib leida (näiteks ka maailma 10 kõige koledamat linna), paneb Café Majesticu 6-le kohale pingereas maailma ilusaimad kohvikud. Kogu nimistuga saab tutvuda siin.

 Café Majestic  asub rua Santa Catarinal- kuulsal shoppingu tänaval São Bento raudteejaama läheduses. Tänavale jõudes kahtlusi ja hirmu enam ei teki, et järsku jääb kohvik kuidagi kahe silma vahele. Maja ees fotoaparaatidega turistid paistavad kaugelt silma 🙂 Enamasti minnaksegi sisse, juuakse 1 kohvi, tehakse mõned fotod ja minnakse edasi. Kuna kell oli 2 ja oli paras aeg lõunat süüa, siis otsustasin, et mis seal ikka- luban endale pisukese lõuna selles belle epoque ajastu kohvikus. Peakoka päevapakkumine kõlas hästi- musta sea sisefilee verivorsti ja riisi pilafiga. Klaasike Bairrada vahuveini 4 eurot ei ole ju ka teab mis röövimine.

Vaade tänavalt:

Sisevaade:

Toolid:

Nagu Portugalis ikka, alati tulevad lauale suupisted(mida ei pea sööma)

Minu väga mahlane siga:

Ja lõpetuseks suurepärane espresso. Muide Ameerika inimeste peale, kes pärast sööki piimaga kohvi tahavad, on ka mõeldud: latted, cappochinod on suured uhked ja kallid 🙂

Kuulus raamatupood jääb samasse rajooni, 10 minuti jalutuskäigu kaugusele Porto Ülikooli juurde. Ilu all peetakse raamatupoe arhitektuuri silmas ja on ikka vapustav küll. Siit saab korralike pilte vaadata.

Ma plõksutasin ka 2 pilti, sees on pildistamine keelatud, aga turistid üldiselt vilistasid sellele sildile. Ma tegin ühe pildi ja tundsin ennast jaapanlasena pärast seda 🙂