Kevad on hooaeg (Portugalis)esimestele juurikatele ja tallelihale. Turul on kaunid lillaka triibuga kaalikad  juba müügil ja kui näed kõrval letil kaunilt säätud talleliha tükke, siis on õhtusöögi idee paigas-  loomulikult valmib Navarin Printanier. Maakeeli on tegemist kevadise talle hautisega, mille tähtis komponent on kaalikas- navet prantsuse keeli, millest arvatavasti saabki nime antud hautis.

Valmistuskäik lihtne-tuleb liha ja juurikad panna haudepotti, valget veini, ürte, loomaliha puljongit ja ahju. Juurde keeta kartuleid. Portugalis paraku on inimesed riisiusku ja nad tahavad oma taldrikusse saada korraga nii riisi kui kartulit. Tegin selle vea, et jätsin riisi keetmata, nii et mehed hakkasid endale ise riisi õhtusöögi juurde keetma: ei ole lõunamaades tolerantsi ja huvi oma söömisharjumusi muuta 🙂  Lõppkokkuvõttes tundsin end veidi nagu Jamie Oliver, kes itaallastele püüdis süüa teha ja põrkus kokku inimeste igasuguse huvi puudusega uuenduste ja uute maitsete vastu. Minu prantsusepärane tallehautis võeti vastu sõnadega : huvitav, aga meil tehakse teistmoodi! Me ei pane kaalikat ja paneme hoopis morcilla tükke ja  chouriçot. Ühesõnaga minu Prantsuse kulinaaria avaldas vaid “huvitavat” muljet kohalikele.

Mehed keedavad riisi 🙂

Desserdivalik oli samuti kuninglik:

Õhtusöögi seltskond (selgus, et  portugaallased on väga kehvad juurvilja sööjad)