Kui eilses kirjatükis mainisin, et väikelinna restoranides pole mõtet kulinaaria moodsaid tuuli otsima minna, siis Aveiro on sellest nüüdsest välja arvatud. Järgmisel nädalal avab end ametlikult restoran Á linha, kuhu mind eile kutsuti nn.proovisöömisele ja sooviti arvamust ja kriitikat. Väikelinnade elu on selles mõttes tore, et kuidagi jõuab inimesteni info, et linnas on “ringi liikumas” restorani omanik Eestist (õnneks seekord mitte suur chef ) ja seega paluti mind züriisse.

Eelinfoks teadsin seda, et restorani teevad “noored ja vihased” meesterahvad, kellele see restoran esimene projekt. Chef João võitis aastal 2011 Portugali noorkokkade võistlustel peaauhinna ehk siis lootustandvaim tuleviku peakokk tiitli ja teised poisid köögis samuti alles noored, pole veel nn. päris tööd teinud.

Keskel mustas kokakuues kuulus tulevikulootus 🙂

Eilseks ei olnud veel kogu restorani sättimine lõpetatud ja kõik veinid polnud kohale saabunud ja krabi söömiseks ei olnud tange, aga sellised detailid ja pisiasjad pannaksegi paika viimastel tundidel.

Kontseptsioon  on nagu sellistel restoranidel ikka: traditsioonilised Portugali ja Aveiro toidud esitatakse uues perspektiivis…Traditsioonilise oliivõlis ujuvate kartulite ja keedukapsa asemel pakutakse kõrvale kas risottot või püreestatud juurvilju jms ja toit esitletakse taldrikul moodsaid trende jälgides. Veinikaart on linna uhkeim, sisaldab kõikide(Portugali) regioonide parimaid veine.

Vaade saalile

Kahjuks ei saanud me menüüst ise valikut teha, vaid meile oli ettevalmistatud juba valik, milleks oli sapateira recheada “Telmo Style”. Ehk siis kellegi Telmo moodi tehtud kohalik krabi. Krabi (ehk sapateira kohalikus keeles) on üks selle kandi spetsialiteet ja ma olen teda üsna mitmeid kordi söönud nii kehvemaid kui paremini tehtud ja eilse kohta võin küll öelda, et oli isegi parem kui mu kohaliku sõbranna Susana tehtud(loodan, et ta ei loe mu eestikeelset blogi) Siinkandis tehakse krabi nõnda, et segatakse krabi sisu majoneesi ja maitseainetega läbi ja pannakse karbi sisse tagasi, sõrad ja jalakesed jäätakse külge. Telmo moodi aga olid jalakesed mõnusas vürtsises õlis koos sibulatega kergelt läbi praetud ja krabi enda sisus oli mõnusalt palju krabimarja- isased krabid kahjuks ei kõlbagi süüa…või siis ütleme, et nad on ikka väga palju kehvakesemad.

Pearoaks valisin ma endale kuld- merikogre, lihtsalt tahtsin vaadata kuidas nemad seda teevad. Hing oleks muidugi ihaldanud kalmaari-seepia feijoadat, aga see roog vajab veidikest ettevalmistus ja küpsetamisaega, siis arusaadavalt seda eile ei saanud 🙂 Kogre puhul oli kasutatud täpselt samu maitsestamisviise nagu meie Tigus seda teeme- rosmariin ja sidrun. Ja kõrvale oli sortsutatud veidi basiilikuõli.

Meie pearoad:

Veis nägi välja seesugune:

Magustoiduks polnud enam ruumi..kolmepeale söödud 1 krabi, mis maksab 16 eurot (tavaliselt on see restoranides 22 eurot) täitis juba kôhu, aga siiski võtsime kolme peale ühe magustoidu, mis kaunilt kolmele taldrikule seati ja selleks oli mousse kohalikust kuulsast toorjuustust.

Restorani aadress Rua João Afonso 13-15. Kes suvel Porto kandis suvitab, soovitan poisse külastama minna. Ise tahan kindlasti suvel kui restoran juba töötab, piiluma minna, kas on siis meie Põhjaka 🙂

Info aastast 2015. See restoran siiski omadega välja ei vedanud ja selle ruumes tegutseb uus retsoran, millest kirjutasin siin