Kõigepealt tähtsaim fakt: MacDonaldsi suurim turg asub USAs ja teisel kohal maailmas on Prantsusmaa!

Kuidas see võimalik on, et rahvas, kelle seast on võrsunud sellised kokad nagu Carêm või Point või Chapel jpt. on kaotanud oma võime hinnata juustu, veini või  hea toidu  “puudutust”  ja on pöördunud hoopis malbouffe (prantsuse sõna kiirtoidu kohta, mille sõnasõnaline tõlge tähendab halvasti sööma) poole.

Aastal 2002 saab Prantsusmaa rahvuskangelaseks José Bové– antimilitarist, Alter-Globalization rühmituse liige, üks kandidaate  Rohelise Partei nimekirjas 2007 aasta presidendivalimistel, aga eelkõige farmer Larzaki aladelt. Nimelt pannakse Bové vangi 1999 aastal Millau linna MacDonaldsi ehituse hävitamise eest. Vangistus ei kesta kaua, kuna prantsuse rahvas hakkab Bovéle vanglasse pakke tooma ja temast sai rahvuskangelane….Ühelt poolt prantslased räägivad küll, et  näha Roquefort juustu pealinnas Millaus MacDonaldsi kuldseid kaari  on sama šokeeriv kui näiteks Vatikanis paavsti juures peep show’d näha, kuid aastaks 2007  kui  Bové oma anti-globaliseerimis platvormiga presidendiks soovis saada, oli Prantsusmaal juba 11 00 MacDo ” putkat (no ei suuda ma selle kohta restoran öelda) ja Prantsusmaa turg oli MacDonaldsile kasumlikem turg maailmas kohe USA järel. Võib öelda, et prantslased on silmakirjalikud, aga ka MacDo Prantsusmaa  manageerimissüsteem oli üles ehitatud ideaalselt. Kogu selle ülesehituse taga  (võib nimetada ka süüdlaseks , olenevalt vaatenurgast) on Denis Hennequin, kes asus selle kompanii heaks tööle aastal 1984. Kõigepealt, 75 % Prantsusmaa MacDo toorainest, hakkas firma ostma Prantsusmaalt. See oli küll kallim, aga sellega murti põllumeeste vastupanu, kes ühelt poolt müüsid oma tooteid MacDonaldsile ja teiselt poolt silmakirjalikult plaksutasid ka Bovéle.

Teine põhjus oli prantslaste üsna õhuke rahakott. Kuna riigi majandus on olnud loid ja tööpuudus kõrge, siis meelitas MacDo enda hindadega just üliõpilasi, pensionäre jne. MacDo oli odav ja see tehti veel odavamaks riigi maksuseaduse abil. Nimelt kehtis kohvikutele-restoranidele käibemaks 19,6 %, kuid take-away-le oli käibemakse määr 5,5 %. See oli omamoodi šokk, et Prantsuse valitsus, kes tegi nägu nagu kaitseks oma turgu, andis tegelikult majanduslikud  eelised Ameerika hamburgeriketile.

Hull on selle juures veel  see, et prantslastel siiski  mingi toidukultuur on säilinud ja kui ameeriklane läheb kiirtoidukohta tavaliselt üksi ja lihtsalt kustutab nälga ja ei kuluta väga suurt summat, siis prantslastel on söömine sotsiaalne tegevus, nad tulevad ka MacDosse gruppidena, istuvad restoranis kauem kui ameeriklased ja kulutavad rohkem raha! Nagu me kultusfilmist teame, et nad müüvad Prantsusmaal isegi õlut MacDo-s!!!

Aga ühe augu, millesse kukkuda, on kahjuks prantslased ise endale kaevanud. Nimelt ei pandud õigel ajal tähele, et naised enam ei kokka kodus maitsvaid ja koduseid pot-au-feu’sid või daube’sid, mida oma perele pakkuda, aga Prantsuse bistrood ja restoranid pakkusid laste menüüks väga üksluiselt friikartuleid ja steiki. Teiseks ei olnud restoranid väga lastesõbralikud ja seetõttu oligi Ameerika toiduketil roheline tee: ta pakkus toiduks tegelikult seda, mida Prantsuse lapsed nagunii juba sõid, veidi teises vormis. Teiseks olid MacDo restoranid lastesõbralikud- lapsed ei pidanud vaikselt laua taga istuma ja kolmandaks odavus!!! Ja praeguseks ongi peale kasvanud põlvkond, kelle vanemad ei ole enam neile kodus süüa teinud, kelle kogemus on süüa bistroodes korralikult noa ja kahvliga piiksugi tegemata friikartuleid ja vintsket liha- pole väga imestada, et nad oma lastele mingit kultuuripärandit enam edasi ei anna.

Lisaks andis MacDonalds midagi veel enamat Prantsuse noortele, nimelt töökohti- oma 50 000 inimest saab  seal tööd, mis teeb MacDonaldsi suurimaks erasektori tööandjaks Prantsusmaal. Kui 2005 aastal puhkesid Pariisi äärelinnades rahutused, kus noored põletasid ja rüüstasid pea kõike,  ei saanud kannatada mitte ükski MacDo restoran- sest pea iga laamendaja mõni hea tuttav või pereliige töötas MacDo-s ja ta on teinud palju rohkem tööd kui Prantsuse valitsus, et aidata Prantsuse kasvavat immigantide hulka integreerida Prantsuse ühiskonda.

Ja kõige olulisem on ikkagi see, et inimestel ei ole enam sellist aega nagu vanasti- kui büroo töötajal on lõuna vaid 15 minutit, aga klassikalises bistroos läheb vahel menüü saamisega 15 minutit aega, siis mis seal rääkida….Prantsuse riik ja valitsus  pole kahjuks mitte midagi teinud, et oma kulinaarset pärandit hoida ja säilitada, vastupidiselt näiteks Põhjamaadele, kus on riiklik programm ja toetus, et soodustada kohalikku, väikest, mahedat jne….Prantsusmaa on läinud aga seda teed, et nad on jätnud kultuuripärandi säilitamise MacDo õlule. Viimased saavutused on, et Prantsuse MacDo menüüst võib leida Alpi burgeri, kus vahel Alpidest pärit juust ja samuti on uus toode McBaguette– hommikusöögiks pakutav värske sai, mille vahele saab panna Püreneedes valmistatud  moosi  Palju õnne prantslased!!!!

Kuna ma olen nüüd heietamise ja seletamise lainele sattunud, siis pean vajalikuks öelda, et mu heietused jätkuvad… Ma kardan, et mu endine Prantsuse toidukultuuri ajaloo õppejõud Monsieur Dekister mulle selle eest head hinnet ei paneks, aga ma olen talle siiralt tänulik tema väga huvitavate loengute eest aastal 2002, kus me põhiliselt saime teada seda, et Prantsusmaa- see ongi tsivilisatsioon!!!