Järgnev heietus tugineb väga subjektiivslele isiklikule arvamusele, mis  nähtud-kogetud Prantsuse reisidel,  faktidele  raamatust ” Au revoir to all that” ja toidukriitik Gilles Pudlowski blogile. (vahelduseks reisijuttudele midagi mõtlemapanevat)

Millegipärast on väljakujunenud arusaam, et  prantslased on kaasasündinud maitsemeelega ja kõrgelt arenenud kulinaariarahvas ja eks  nad seda kunagi olidki. Kuid paraku uuel sajandil,  legendaarsete kokkade nagu  Carêm’ , Point , Escoffier  jpt.  maa, on tohutult  muutunud.

Aastal 2004 kirjutas Mireille Guiliano raamatu “Prantslannad ei lähe paksuks”, mis Eestiski bestselleriks sai, kus ta kirjutas kuidas prantslannast perenaised valivad söögiks vaid kõrgekvaliteedilisi, hooajalisi tooraineid, ei näksi toitude vahel ja alati naudivad oma toidukordi….siis, kõik see on ju tore, kuid puhas vale. Prantsuse naised nagu ka nende lapsed ja abikaasad lähevad ikka paksuks küll ja 2005 aasta andmetel kannatas ülekaalu all 40%  Parntsuse  elanikkonnast. Eriti halvad on näitajad laste kaalunäitajate osas, mis kasvavat 20% aastas.Töötavad naised ei vaarita igal õhtul oma perele sugugi mingit Prantsuse kulinaaria klassikalist rooga, vaid enamasti viskavad mikrolainesse külmutatud pizza. Prantsuse kõrgkulinaaria restoranid pole iial pingutanud lastemenüüga, sest selleks polnud eelmise sajandi algul vajadust- eksisteeris ju hea kodutoit, mida perekond sõi….Kahjuks nagu juba mainitud, on olukord muutunud.  Joël Robuchon oma 1989 aastal antud intervjuus Gault Millau’le ütleb: “Ainult väga väike hulk Prantsuse kliente tunneb ja teab maitseid. Prantslased usuvad, et neil on kaasasündinud teadmised gastronoomiast, aga kui minu söögisaalis 20 või isegi 10%  külastajatest suudaks õigesti maitseid tabada, oleksin ma väga õnnelik” Michel Guérard sekundeerib samas artiklis Robuchonile: ” Pranstlased arvavad, et neil on imeline maitsemeel, paraku on kogemused vastupidised ja võib öelda, et prantslastel pigem maitse ja teadmised puuduvad. Kui me püüaksime kirjeldada osakaaludes, siis vähem kui 15 % rahvastikust on teadlikud toidu tarbijad ja nautijad, ülejäänud on sööjad- nad söövad, aga neil pole õrna aimugi kas näiteks nende makrell on küpsetatud hästi või halvasti. ”

Kui veel 80-tel aastatel oli Prantsusmaa koht, kus sai hästi süüa bistroodes ja brasseriedes, siis 2000 aastate keskel, hakkasid ka need sadade ja tuhandete viisi pankrotti minema ja pankrotti läks isegi Michelini poolt pärjatud restorane.  Praegu on olukord selline, et peab väga täpselt uurima restorani tausta , sest enamasti on toit siiski pigem kehvapoolne ja kallis, kui hea ja autentne.  Mis siis toimub?  Need on nüüd tagajärjed Prantsuse aastapikkusele poliitikale, juhitud Mitterrandi ja Chiraci poolt, kuigi üks oli sotsialist ja teine konservatiiv, on need 2 meest juhtinud riigi majanduse kriisi (ka ajal, kui mujal maailmas majandus kasvas, oli Prantsuse majanduses stagnatsioon). Kõige jaburam ongi avaliku sektori töötajate  arv Prantsusmaal. Kui Mitterrand 1981 aastal esimest korda presidendiks valiti, oli riigisektoris töötavate inimeste arv 3,8 miljonit. Kui Sarkozy pukki astus, sai ta “päranduseks” tegeleda probleemiga, et riigisektori töötajate arv oli 27 aastaga kasvanud 40%, ulatudes 5,2 miljoni töötajani, mis tähendab, et Prantsusmaal on umbes miljon riigitöötajat rohkem kui neid vaja oleks. Riigisektori töötajal on garanteeritud eluaegne töökoht, oluliselt pikem palgaline puhkus kui erasektori töötajal. Näiteks Riikliku Raudtee kompanii töötajatel on ettenähtud veel aastas 18 tasuta rongipiletit kogu Euroopa rongidel ja Riikliku elektrikompanii töötajatel makstakse välja 95% nende elektriarvetest. Pensionile saavad nad jub a57 aastaselt ja pension määratakse 85% nende 6 kuu kõrgemaite palkade alusel. (Miks siis imestada, kui 2005 aastal läbiviidud  uurimuses selgus, et 75% 15-30 aastastest  kodanikest soovivad saada riigiteenistujaks-isegi ei ütleks sellisest tööst ära 🙂 ). Aastal 2000 oli näiteks keskmiselt  710 streiki 1000 riigiteenustaja poolt päevas vastukaaluks 52 erasektori töötajale. Ühelt poolt teeb see kõik tohut pahameelt, et riigiteenistujatel pole mingeid kohustusi ja on ainult privileegid, aga teiselt maksab selle lõbu ju kinni erasektor! Ja ega see pole ju veel kõik…. Prantsuse riik maksab ka töötule kuni 3 aasta jooksul kuni 75%  viimasest palgast.

Mitterrand’i ja Chiraci ajad olid eriselt rasked just Prantsuse kulinaaria “tööstusele”. Keegi ei soovinud enam õppima minna pagariks, kondiitriks või omandada mingit kulinaarse käsitöö oskust, sest töö on raske ja nõuab palju pühendumist ja näiteks 2000 aastate keskel oli täitmata oma 80 tuhat kohta  kuna ei olegi enam pagareid-kondiitreid.

Mingi aeg tõsteti söögikohtade käibemaks 19,6% olenemata sellest kas tegu oli nurgapealse söögikoha või 3 tärni Michelin restoraniga (see probleem on meil ka Eestis!!!!), mis küll aastal 2009 lasti alla 5,5% peale.

Ja mis on Prantsusmaa restoranipidajale kohutav just seoses selle riigitöötajete armeega….et neil ikka tööd oleks, peab restoranipidaja sõna otses mõttes saatma iga päev mingi aruande küll maksude, töötajate andmetega või lihtsalt vastama järjekordsele küsitlusele.

Kuhu ma tahtsin oma jutuga välja jõuda on see, et Prantsuse tegelikus on see, et kui mujal maailmas loodi liikumine Slow Food, millel Itaalias on 26 000 liiget , USAs 17 000 liiget, siis Prantsusmaal on vaid 1800 liiget ja mis kõige šokeerivam- kõige kiiremini kasvav ja kasumlik turg McDonald’ sile on just nimelt Prantsusmaa…..

Jätkub….

Järgnevalt hakkan arutlema kuidas Marco Pierre White tegi revolutsiooni ja andis Michelini tärnid tagasi, kuna leidis, et selline süsteem enam ei toimi, Hispaania kokkade pealetungist ja sellest, et mina ei tea Eestis küll ühtegi inimest, kes ei teeks perele süüa näiteks sellepärast, et ei taha, ei oska või et köök saaks mustaks…millega ma tahan lõpuks välja jõuda, et meie oleme saamas kulinaariarahvaks!!!