Vahelduseks minu viimase aja Brasiilia juttudele, kirjutan veidi ka Tšiilist, kus ma viibisin  vaid 3 päeva , nii et raamatu “Minu Tšiili” kirjutamiseks veel ei kvalifitseeru (ja mitte sellepärast, et raamat on juba olemas 🙂 ) , aga kulinaaria ja veini teemadel võin juba üsna kõva häälega rääkida, sest sai üht-teist tehtud-nähtud-proovitud.

Kui Tšiilit iseloomustada hästi lihtsalt nö. lapsesuuga, siis läänest-itta vaadates:  Tšiilis on ookean, ookeani ääres madalamat sorti mäed, siis tuleb org, kus käib vilgas põllumajandustegevus ja siis tulevad väga suured mäed ja siis lõppebki Tšiili ära, sest tegemist kitsukese, aga väga pika maaga….Wiki ütleb, et Tšiili on 430 km lai ja 4630 km pikk.  Ehk Santiagost autoga Argentiinasse sõita on selline Paide ots.

Kui Brasiilia on täielik multi-kulti maa, siis Tšiili inimesed on üsna sarnased, lapsesuuga jälle öeldes, näevad nad välja nagu hispaanlaste ja indiaanlaste segu( seda nad ongi) ja on üsna pisikesed ja tõmmud.  Peenemalt öeldakse, et elanikkond on homogeenne.

Mina viibisin Kesk-Tšiilis- nende põllumajandus oaasis ja ühe õhtu ka Santiagos, pealinnas.

Tšiili köögi maitsed meenutasid mulle enim Alentejo(Lõuna-Portugali) kööki, aga mingil määral ka Gruusia maitseid: salat tähendab head küpset tomatit ohtra sibulaga, palju koriandrit, mereannid on segatud sea-kana-või kalkunilihaga….

Aga valitseja on muidugi choclo: mais!

Igal linnal on oma turg ja turul on parimad söögikohad, kus saab odavalt ja väga hästi süüa traditsioonilisi Tšiili toite, taustaks teevad muusikat kas Peruu indiaanlased või Mehhiko mariachimaängijad, mis palju meeleolukam kui Euroopas domineerivad Rumeenia mustlased(Tšiilit peetakse Ladina-Ameerika Šveitsiks, aga parem kui Rumeenia mustlased sellest ei kuuleks  )

Mis mulle aga meeldis, olid hinnad!!! Ookeaniäärses suvituslinnas Ilocas maksis restorani terrassil grillitud kala  3 USD!!!!

Väga palju kasutatakse nisuhelbeid uskumatus koosluses. Näiteks hommikusöögiks ei pea olema kohvi või müsli, vaid võib olla punane vein, millele lisatakse nisujahu või helbeid  ja süüakse lusikaga – Aga nende rahvuslik suvejook nagu meil umbes kama, on   Mote con Huesillos- see on suhkru ja kaneelivees keedetud kuivatatud virsikud, leem kurnatakse selgeks ja jahutatakse. Seejärel lisatakse keedusele nisuhelbeid ja terve tore virsik ka.

Tšiili rahvusroaks aga võib pidada Pastel con Choclo’t (maisipirukas) See on selline Karjase piruka moodi asi, veiseliha maitsestatud näiteks sibulate rosinate-cuminiga (maitsed võivad olla erinevad)  kaetud kreemika maisiga….Maisimass peal võib seejuures olla kas soolane või magus.

Siin seeria minu turutoidust, hinnaga umbes 2.50 eurot ja mida ma ei suutnud kõike ära süüa, sest nii palju oli: karbid, liha, vorstid  ja kapsas on seal hautises, üle puistatud koriandriga, väga maitsev oli!

Nagu Provence’ is nii ka Tšiilis on väga heal tasemel maanteeäärsed söögikohad, kus rekkajuhid söömas käivad. Santiagost 109 km lõunasse, on üks kuulsamaid maantee” sööklaid aastast 1947  nimega  Juan  y Medio

Santiagosse, pealinna jõudsime küll üsna õhtuhämaras, aga kuna hotell oli Bellavista linnaosas, mis on just restoranide piirkond, siis õnnestus ikkagi pealinna mõnusast suminast ja puupüsti täis restoranidest  osa saada ..Pildid kõik tehtud ööhämaruses, aga midagi ikka näeb 🙂

Bellavista on restorane paksult täis, soovituse peale sai valitud Galindo, mis lihtne, aga tüüpilise Tšiili köögiga ja toidud pidid olema maitsvad…julgen soovitatut edasi soovitada…

Kuigi kell oli juba 10 läbi õhtul, olid terrassid rahvast täis ja kohta väliterrassil ei õnnestunud saada:

Seega sai istutud tuppa:

Aperoks Tšiili rahvusalkojook, milleks pole vein, vaid  Pisco sour. Pisco on  Tšiili valge brändi, mida tehakse Moscatel viinamarjast ja  jook pikendatakse sidrunimahlaga ja lisatakse suhkrut…väga hää oli!

Menüü:

Mina sõin congriot- kohalikku meriangerjat. Congrio on tšiillaste lemmikkala

Varahommikune vaade Santiagole hotelli rõdult: