Viimases Ekpressis toob Ene Ojaveski meieni Ameerikas ennustatavad toidutrendid aastaks 2012.

Väga huvitav lugemine ja ootaks paljusid trende pikisilmi ka Eestisse- nagu Peruu rahvusroogasid ja lähipiirkondades toodetud veini ja õlut.  Just selle viimasega on meil Eestis ikka nutmaajavalt halvasti. Ei, mitte sellega , et keegi ei tooda, vaid büroktraatia sõna otses mõites kiusab väiketootjaid.

Toon tsitaadi Jaagu viinamäe blogist. Jaak kirjutab 12.detsembril 2011:

Väiketoojatega on meil asjad ikka ühel pool ja kõik muu on teisel pool! Rahandus Ministeerium valmistas Aktsiisimaksu seaduse muutmise seadusesse ette ka mõned punktid,  mis oleks teinud tegelikult väiketootmise  alustamise võimalikuks. Ja siis tuli jälle Maris Jesse ja teatas, nüüd sureb viimane eestlane viinasurma ning punktid jäeti seadusest välja. Suurtootjad on oma rahapaki otsas nii hirmul, äkki need väikesed hakkavad konkureerima. Ja kuidas sa lähed saja väiketootja käest parteipõrsasse raha küsima.Mõne suure käest on ju palju lihtsam. Jesse jutt alkoholismist seoses alkoholi väiketootmisega on demagoogia ja seda eriti veel meie statistikat sinna kaasates.
Imelik on see, et Läti,mida me oleme ikka pidanud suurtoojate ja oligarhide võimu all olevaks, tegi väiketootjate elu paremaks.
Meil saavad kaine mõistusega inimesed Põllumajandus- ja Rahandusministeeriumist aru küll, et ilma väiketoomiseta kaotame konkurentsis toitlustamises ja turismis. Kogu maailm pöördub kohaliku poole. Ja me oleme juba kaotanud, isegi Lätile. Isegi eestimaised tipprestoranid tunnevad suurt huvi ja ootavad seda OMA ja siis veel ka kohali turism turismitalud, külakõrtsid.

Teine trend , mis kogu maailmas laialdaselt pead tõstab, on see super-hüper kohalik tooraine. Minu arvates oleks see priima, kui see tõesti olemas oleks, et selle kvaliteet oleks tasemel ja et üks restoran saaks sellega arvestada. Mina kardan seda trendi seetõttu, et  mõni nutikas restorani ärimees hakkab seda trendi ära kasutama ja oma klienti petma. Prantsusmaa kulinaaria ringkondades  mäletatakse hästi veel skandaali  aastal 1998  Toursi linnas(Loire), kus 2 tärni restoranis Michelini inspektor avastas, et spargel ei ole kohalik nagu menüü lubab, vaid on tulnud kusklilt mujalt Prantusmaalt 8ehk siis mitte Loirest) , et kala mis menüüs on lubatud, et on spinninguga (käsitsi) püütud, võib seda siiski mitte olla ja vasika karbonaad oli samuti tulnud mujalt kui kõlav menüü lubas.. Peakokk  Jean Bardet mõisteti süüdi kohalikus kohtus ja talle mõisteti 4600 dollari suurune trahv, Michelin pidas rikkumist piisavalt suureks, võttes restoranilt ära tähekesed…Aga kõige hullemad olid loomulikult ajalehtede pealkirjad…Minu jaoks naljakaim süüdistus oli, et Bardet spargel võis olla tulnud koguni  Hispaaniast (see on nüüd küll surmapatt!!!!) Kuigi see on kõik naljakas, siis mina kliendina ei soovi samuti, et mulle valetatakse, et ma söön Raplamaa tallekest, kuigi taldrikul on talleliha Uus-Meremaalt( kindlasti parema kvaliteediga, aga see pole asja point)  Eile sai vesteldud ühe peakokaga, kes kurtis Eesti faasani kvaliteedi üle- töötlusele allumatu- tee, mis tahad, tulemuseks ikka  kumm, aga raha linnu eest küsitakse hästi….  Emotsionaalselt on ju tore kuulda, et asi areneb ja tegeletakse, aga oskused  kvaliteetset liha toota, jäävad veel meil kesiseks, ei minda lõpuni…Suur vahe on ka kogustes mida vajab perenaine, kes sõpradele kokata on mõelnud  ja üks restoan…  Ja olles ise ikkagi seotud tooraine hankimise ja kogustega, mis restoran vajab, olen ma väga väga kahtlev, kas ikka alati kõikide meie restoranide menüüs on see Liivimaa ja Märjamaa..kas ei ole ikka enamasti Leedu ja Poola seal taga… Klient on juba ülivalmis maksma rohkem kohaliku tooraine eest, meilt on väga palju küsitud, et miks me Eesti kalu oma menüüs ei paku….Ja ma väga loodan, et turule ei tule keegi, kes hakkab oma restoranis Peipsi koha nime all pakkuma tegelikult Saksamaalt sisseostetud 5 kg külmutatud pakkides koha (mille päritolu võib olla Poola või Läti!!! 🙂  ) Mitte see pole probleem, et enamus restorane sellist koha ostabki….aga kui seda kohaliku  pähe hakatakse pakkuma, on see pettus!!!

Ise võin ennast pakkuda vabatahtlikuks inspektoriks- suudan ikka vahet teha küll  Eestit, Uus-Meremaa külmutatud ja jahutatud lihal , Tšiili neitsilikel rohumaadel toitunud tallel,  Pürenee piimatallel ja  Inglise halal tallelihal- olen nende toorainetega ikka 6 aastat tööd teinud! . Näidake mulle juba kuidas see tükeldatud on ja ma ütlen teile kust see liha tuleb.  Koalikust toorainest loobusin juba esimesel kuul kui Tigu avasime 2006.  Tean, et sellist asja kuulutada ei ole üldse trendikas, aga  see on tõde. Olen väga valmis kohalikule toorainele üle minema, kui see tekib koos normaalse teenusega… Muide viimane kuu tellisime me ka salatid ja ürdid otse Saksamaaalt ja jätsime meie Eesti hulgifirmad mängust välja- sest ka sisse ostetakse jama!!!!  Kodus aga eelistan küpsetada-kokata just nimelt kohalikku ja ma pole üldse kohaliku tooraine vastu….olen lihtsalt realist ja ei hinda hetke olukorda roosiliseks 🙂