Francesinha on üks Porto linnale iseloomulikest toitudest, mida pakutakse igal pool, aga linnalegend räägib, et parimad on nad restoranis Capa Negra II, mis asub Boavista linnaosas.  Mind pole see suur võileib,( mille vahele pannakse  küpsetatud liha, sinki ja väike vorstike ka veel, siis kaetakse juustuga ja pannakse ahju ja lõpuks kallatakse see vürtsikas- hapuka kastmega veel üle ka), kunagi tõmmanud.

Jõudsime eile Portosse pärastlõunal, just ajal kui süüa enam ei pakuta ja ei olnud midagi enne söönud- ainus võimalus oli turistile mõeldud restorani minna. Ja kuna see toidukaart minuga väga ei rääkinud, otsustasin selle francesinha ära proovida. Ma arvan, et see peaks ameeriklastele ja tõsisele Eesti sealihamehele meeldima küll!

Pärast nii rasket õhtuoodetet tundus , et ma ei söö enam kolm päeva ja võtsime ette pikema jalutuskäigu, et natukenegi kergem hakkaks.

Kahjuks ei olnud söögiisu ka päikeseloojanguks taastunud, kui me läksime Matosinhose linnaossa sardiine sööma- sellist asja pole veel juhtunud, et ma suutsin ainult pooled sardiinid ära süüa…

Digestiiviks on parim loomulikult klaasike portveini. Portos on selleks tore kohake Solar Vinho do Porto- kohake asub ilusas 18 sajandi villas ja kuna ta asub mäekese otsas, siis avaneb selle asutuse aiaskest, kuhu lauad seatud, ilus vaade jõele. Samas majas asub ka romantika muuseum. Muuseumit me ei külastanud, õhustik oli niigi romantiline, aga soovitan soojalt(portveini baari, mitte muuseumit!)- seal majas on kõikide pordimajade portveinid olemas klaasiga müügiks. Lisaks on väga professionaalne teenindus.

P.S. Eile hommikul tuli esimest korda siinoldud aja jooksul peale väike koduigatsus. Täna hommikul tundsin ka, et võiks ju koju tulla küll 🙂