Batumi on üks väga segaseid tundeid tekitav ja väga vastuoluline linn. Pärast seda kui abhaaslased ennast grusiinidest lahutasid ja hoopis venelastega sõbrad tahtsid olla (kuigi maa on grusiinide oma nagu grusiinid väidavad) kaotas Gruusia ka oma suured kuurortid: Suhhumi ja Pitsunda. Viimases omas suvemaja näiteks seltsimees Brežnev. Batumi oli alati olnud sadamalinn ja kuna ka Türgi piir on 16 kilomeetri kaugusel, siis praktiliselt Batumist hakkaski militaarne osa, mis tavakodanikule oli suletud.

(Ma ei ole väga kursis Gruusia revolutsioonide ja sõdade käiguga ja mu jutt ei pruugi väga täpne olla. Ma räägin edasi seda, mida kohalikud mulle rääkisid ja noh eks veidi kolasin internetis ringi, sest teema on ju tegelikult huvitav)

Ka Adžaaria, mille pealinn Batumi on, on tegelikult autonoomne vabariik ja aastatel 1991-2004 oli selle juht kurikuulus Aslan Abashidze, kes ennast väikestviisi kuningaks või sultaniks pidas ja rooside revolutsiooni puhkedes Gruusias, otsustas oma  sõjaväega Gruusiaga arveid klaarida. Tema sõjavägi aga andis alla ilma igasuguse lahinguta ja suur sultan ise põgenes Moskvasse. Küll on aga linn täis nüüd selle kodaniku kinnisvara, mille Gruusia riik natsionaliseeris. Nende hulgas ka Oleg Galogre perekonnaresidents  uhke kellatorniga, mille mingis osas tegutseb nüüd hotell.  Väike mosaiik sellest Galogre kinnistust:

Ära võeti ka õudne Stalini ajastu stiilis ehitatud tondiloss rannas, mis kuulus seltsimees Lukašenkole ja mis nüüd lihtsalt seisab ja laguneb:

Igatahes tehakse Batumis jõupingutusi, et linn korda seada ja et tuleks ikka turiste….aga need kontrastid kulla ja karra ja lihtinimeste elu-olu vahel on valusad.  Ülemine pilt on tehtud meie korteri rõdult. Kui saabusime, oli alles kruusatee, aga lahkudes juba asfalt! Aga kuna teedeehitus on kogu linnas korraga ette võetud, siis  puuduvad teed ja võib linnas jalutades oma jalad murda…

Ühel õhtul rannapromedaadil jalutades tuli meiega juttu ajama  üks vanem härrasmees, kes tundis eesti keele ära ja hakkas meenutama kuidas ikka sõjaväes sai teenitud  a la Arno Paasi ja Tiit  Kuusega, et ega me neid juhuslikult ei tunne 🙂 Härra ema elas Batumis, ise aga Venemaal ja oli linnas igasuvisel puhkusel. Tema kurtis, et linn pole enam see… kõik inimesed on uued ja  arvas, et  batuumikad on kõik ära surnud ja ära kolinud ja selles linnas elavad nüüd küll vaid türklased, armeenlased, aserid ja mõned Saakašvili sõbrad.

Meie aga nägime neid päris batuumikaid. Meie naabrid olid tädi Lili ja onu Misha- sündinud ja elanud kogu oma elu Batumis.  Onu Mishal on kõrge vererõhk ja muud vanainimese hädad, aga rohud, mis nüüd välja kirjutatakse ei aita ja on kallid. Vot vanasti Vene ajal olid ikka rohud odavad ja aitasid ka! Onu Misha käib nagu teisedki Batumi mehed Veteranide Klubis. Tädi Lili  aga käib Batumi naistega väljas, kus nad joovad Türgi kohvi  ( tegelikult ei tohi mingil juhul öelda, et see on Türgi kohvi- see on Batumi kohvi!) ja siis nad ennustavad üksteisele kohvipaksu pealt.  Adžaaria on see osa Gruusiast, kus elavad moslemid ja seetõttu on seal kultuur väheke teine kui ülejäänud Gruusias.

All parema nurga pildil on minu kohvipaks, millelt ennustati suurt raha

Nende toredate naabrite pärast oli pisut piinlikki kasutada Sheraton hotelli randa basseiniga, kus 50 GEL-i (umbes 22 eur) eest sai tooli, vihmavarju, 3 käigulise lõuna  ja kohutava teenuse osaliseks. Oleks võinud selle raha onu Mishale rohtudeks parem anda…

Rannas asuvasse Soho lounge´i võib aga minna, hinnad on kesklinnaga võrreldes krõbedamad, aga vähemalt ei peteta.

Ja ühes restoranis õnnestus süüa Mustast merest püütud kala, grusiinid nagu üldse ei elaks mere ääres- mitte kuskil pole kala.  Nendel kalakestel oli inglise keeles küll imenimi leiutatud  ja ma ootasin põnevusega-nendeks imemaitsvateks imekaladeks osutusid meripoisurid  ja sain ka restoranile teene teha ja neile öelda kuidas neid kalu inglise keeles kutsutakse. Muide see apelsini värvi asi ei olegi apelsin-on hoopistükkis Gruusia sidrun.