Gruusia kõige fantastilisem kulinaaria osa on loomulikult köögiviljad, seetõttu jätan ma selle viimaseks osaks, et saaks ikka pikalt ohata ja kiidelda, et mida kõik söödud sai ja kui superhea see oli.  Gruusias on imelihtne  olla taimetoitlane!

Keskmine grusiinlane poest liha osta ei jaksa- see on küll veidi  odavam kui meil Eestis, aga siiski arvestades inimeste palku-pensioneid, võib arvata, et poest ostavad  liha vaid välismaalased, kes seal elavad. Ja maapiirkondades kasvatatakse ise.

Meie käisime seekord mägedes Ida-Gruusias ja olime kodumajutuses, kus meile pakuti suurepäraseid koduseid lihatoite ja muidugi mtsvadi´t- ehk meie keeli šašlõkki. Luule aga mäletas oma noorusaegadest, kui ta Gruusia mägedes oma ornitoloogist ( ja grusiinist) abikaasaga ekspeditsioonidel kaasas käis  kuidas mägedes sai  karjustelt mingi tühise raha eest osta ” šašlõkki”. See tähendas täisteenust- lammas tapeti, nüliti ja küpsetati sealsamas. See olevat nendel aegadel kombeks olnud, et otsiti karjuseid, kes suve algul hakkasid Ida-Gruusiast lammastega liikuma ja sügiseks jõudsid Lääne-Gruusiasse välja. Nagu teada, vanasti oligi muru rohelisem ja taksikoer pikem- sellist atraktsiooni meile osaks ei saanud.

Samuti vaid väga vähestes restoranides pakutakse lambaliha mtsvadit. Põhiliselt on see vasika ja sealiha oma.

Kui Gruusia tavapalgaga kodanik  (näiteks teadur, kelle kuupalk on umbes 200 USD) tahab osta liha, siis ta läheb linna serva, kus asuvad abhaaslaste nn. toiduputkad.  Need näevad välja sellised, et Euromaade tervisekontroll sureks kohapeal maha. Kui poodi on toodud liha, siis riputatakse loomapea kaupluse ukse juurde, et näha oleks, mis looma on toodud:

Veel üks näide nn. põgenike poest, see asub Tbilisi kesklinnas, aga elamurajooni peidetult(nagu näha, liha ei ole):

Kuulus liharoog on Satsavi, mida tehakse pidupäevaks ja kujutab ennast kalkunit pähklikastmes.  Pähklikastme sisse käib nagu pea igale poole  küüslauk, koriander, safran.  Meie restoranides tehakse satsavit kanast, aga nagu Gruusias rõhutati- see pole õige!

Hommikuks pärast kõva pidu ja alkoholitarbimist, pakuvad grusiinid suppi nimega Khashi, mis eesti keeli võiks kõlada rupski supp.

Minu absoluutne lemmik nn. soustis liha valikus on Tšakapuli – noore lamba hautis rohke tarhuniga (estragon). Pildil pruunis kausikeses on näha, et tarhuni pannakse rohkem kui liha hautise sisse! Pirosmani menüüs ja pildil olev tšakapuli ei näe üldse originaali sarnane välja. Maitserohelisega hautatud on ka vale öelda, tegemist on vaid ühe ürdiga: estragoniga!

Hinkali (sealsetes menüüdes leiab seda üles Khinkhali nime alt) oli siiamaani toit, millesse ma suhtusin nagu suurde pelmeeni. Tegelikuses on see rohke kinzaga maitsestatud puljong ja superhästi maitsestatud liha seal pelmeeni sees. Kahjuks jälle tuleb tõdeda, et Eestis ollakse kinzaga tagasihoidlikud.

Absoluutse elamuse sai ka vürtsidega hautatud talle ajust:

Väga palju roogasid on kanaga, aga kuna kana tundus nii igav, siis meil lihtsalt jäid seekord need proovimata. Küll aga sai proovitud veel põrsaliha pähklikastmes (pilti pole ja nime pole üles kirjutanud)

Gruusia lambad aga pidid olema samuti hädaohus kuna nende liha pidi olema parim Kaukaasias, siis ostavad aserid neid kokku ja viivad minema.

* Toidu nimedes kasutan inglise keelset kirjapilti, et huvi korral internetist rohkem inffi leida saaks ja ma ei teinud ka otseselt blogisse toidupilte,  vaid püüdsin  üsna tagasihoidlikult klõpsida, et mitte seltskonda häirida.