2 nädalat turismi ei tee ühestki inimesest asjatundjat ja seetõttu ei ole antud kirjatükk kogu tõde Gruusia kulinaariast, vaid minu sellel reisil kogetu . Kuna ma olin reisil nautija rollis, siis ma isegi ei süvenenud sellesse kuidas kodus mingit toitu järgi teha, vaid pigem kõrvutasin maitseid, mida Eestis Gruusia restoranides söödud ja kohapealseid. Esimene suur vahe ongi  maitsestamine- Eesti grusiinid  kasutavad ürte tagasihoidlikult!  Ostsin sealt ühe retseptiraamatu ka, et  kui  ikkagi tekib ületamatu igatsus nende suurepäraste maitsete järgi ja tahaks miskit valmistada…

Minu kogetu põhjal püsib Gruusia  kulinaaria püsti 2-l ürdil: kinza (koriander) ja tarhun (estragon). Lisaks on neil olemas ka basiilik, aga see on selline lillade lehtedega, mitte itaaliapärane.  Kasutatakse ka münti. Kreeka pähkel ja granaatõun on samuti siinses kulinaarias aukohal ja see on lihtsalt võrratu. Isegi tavalisele tomati-kurgi salatile lisatakse kreeka pähkli kastet ja siis on selle nimi talupoja salat. Praegu ei olnud granaadi hooaeg- need puud just õitsesid. Tomati-kurgi puhul on tähtis, et need oleksid kohalikud- Türgi omad pidid olema halvad 🙂

Tavalist saia tehakse vahvates saviahjudega pagari töökodades

Hatšapuri on aga igal regioonil erisugune ja kõige kuulsam sulguni juustuga variant on imeruli ehk Imerethi piirkonna hatšapuri. Megruli ehk Megreelia (öeldakse ka Samegrelo) piirkonna hatšapuri on sarnane imeruliga, kuid juustu on raputatud ka piruka peale.

Ossetia ja Abhaasia hatšapuri ei ole antud ajahetkel Gruusias poliitiliselt korrektne kulinaaria teema 🙂

Minu lemmik oli aga Adzaaria hatšapuri, kus piruka keskele kuuma sulanud juustu peale,  asetatakse toores muna ja killuke võid  ja see tuleb ise ära segada (Selguse mõttes olgu öeldud, et Batumi on Adzaaria pealinn)
.

Imehea on aga estragoni(tarhuni) pirukas. Seda tarhuni pannakse sisuks ikka lahkelt nagu kapsapirukale kapsast ja see on üks tõsiselt ürdine suutäis.

Tarhunipirukas on see neerukujuline, millest rohelist välja paistab.

Kohalikele meeldib väga ka maisileib mchadi, minu lemmikute hulka see ei kuulunud, aga Kutaisi piirkonna inimestele on ajalooliselt  see leib eluspüsimiseks olnud  sama oluline kui hiinlastele riis. Süüakse seda juustuga.

Eks ma kirjutan tasapidi kõigest, aga leidsin interneti sügavusest päris toreda lingi Gruusia köögist.