Selle nädala toidublogide kuum teema on muidugi Soome kokad kolmes Tallinna restoranis- kõik “blogistid”, keda paluti lauda ja turundusvankri ette rakendati, et nad reklaami sündmusele teeksid, on seda väga korralikult ja kohusetundlikult oma blogides teinud. Kuigi, eks ta vähe tüütu ole ühel hommikul leida 4-5 postitust ühel teemal, sest usun, et lugejad ju ka kattuvad, aga siiski on see inimlikuma näoga reklaam, kui filmi ajal filmi peale tulev reklaamtekst. Teisest küljest on kurb, et harrastajaid reklaami tegemiseks ärakasutatakse, sest kuidagi Kremli ööbiku mulje jääb lõpuks. Tuleb ainult kindlaks teha, kes seekord Kremli rollis on.
Üritus on hästi ajastatud- pärast Vene turistide lahkumist, ongi jaanuari lõpp ja veebruari algus veidi unine periood restoranides. Kui veel löögile saate, siis soovitan Sfääris Juuri koka toimetamisi “maitsma” minna ja kui löögile ei saa, pole ka miskit hullu- Helsingi ei ole kaugel!
Hea uudis sel aastal on muidugi see, et Mardi Gras on alles 8. märtsil- nii et paastuperioodini on aega. Nii nagu toitki on talvel veidi raskemate killast, võib endale toidu peale lubada ka väikese pitsi kangemat napsi.
Väga huvitav´jook on Saffron Gin- tehtud Prantsusmaal Burgundias- nagu nimigi lubab kena safrankollast värvi. Ei vaja miskit toonikut juurde.
Teine magus, aga väga huvitava ja puhta maitsega naps tuleb samuti Burgundiast, täpsemalt siis likööritootjalt Gabriel Boudier ´ilt koostöös kuulsa Prantsuse restoraniga Bernard Loiseau (3 Michelin tärni). Bernard Loiseau on mees, kes paraku sooritas enesetapu kuna ei pidanud vastu pingele, et tal ühte tärni ära tahetakse võtta. Nii äärmusliku sammuga ta need tärnid säilitas…
Jook mida pakume on kreegi- leedri liköör. Võib ka Kir-i teha, aga mulle meeldib väike naps puhtalt, sest on huvitav!
Tigu Tegemised 
nagu alati – nii ja naa. näiteks kui ajalehes ilmub arvustus, siis on ikka kombeks kirjutada ise käies ja makstes. või siis varem oli suht sagedane probleem reisifirmadega, kes tegid ajakirjanikule reisi välja ja pärast ilmus lugu. mõned loobusid sõltumatusele viidates, mõned lasid edasi, mõned lisasid märkuse “reisi eest tasus reisibüroo”. raamatud ja teatrietendused – on mõlemat pidi. vahel loevad ja käivad ise ja siis kirjutavad ilma, et teater/kirjastus midagi teaks. enamasti on nii, et ajaleht valib inimese, kes kirjutab ja annab tasuta arvustuseksemplari või piletid edasi – aga korraldaja/ väljaandja ei saa valida, kes on kirjutaja. niipaljukest kui mulle meenub, siis oleme ühe korra keeldunud eksemplari andmast, sest see tegija ei lugenud kunagi midagi läbi, vaid lihtsalt ajas alati suvalist mula. muusikaürituste puhul on muidugi tavapärane tsirkus, kuidas terve posu inimesi palub pressikaarti, kuigi tegelikult nad lihtsalt tahavad ise sinna kohale minna, mitte kajastada ja siis jagatakse neid tuttavatele edasigi. eks ta ole, kõik käib äritegevuse juurde.
Eks asi olegi selles, et Eesti on nii väike ja traagelniidid jäävad alati näha. Samas on see blogijate seltskond vähemalt inimesed, kes sellist asja hinnata oskavad. Kus sa neid rahakaid sõltunatuid professionaale siit maalt ikka leiad, kelle arvamus ka midagi loeks.
http://kustoiton.blogspot.com/2010/12/ai-ma-nuud-jalle-utlesin.html
Asetasin näpud klahvidele, et vastama hakata, aga siis jõudsin Liina viimase sõnavõtuni ja ega palju enam öelda ei ole. Väga nõus kirjapanduga.
Võib-olla niipalju veel lisaks, et olen võtnud endale õiguse oma arvamus enda teada jätta, kui mulle koht ei meeldi ja oma blogisse mitte postitust üles riputama. Ka neid kordi on olnud.
Ja teisalt ei saa ega tahagi oma emotsioone varjata, kui on, mille üle vaimustuda. Eilne Juuri oli just selline kogemus, mis oli jagamist väärt ja eelpool mainitud põhjustel (kuna seda võimalust jagub vaid paariks päevaks) sai kiiresti ning õhinal emotsioone ka jagatud. Tunduks kuidagi kohatu eestlaslikku õlakehitust ja hinnangut “normaalne” sellisel puhul kasutada.
Silma riivaks ja õiglustunnet räsiks selline teemapüstitus, kus on tegemist ilmselge mulliga ehk kus sisu pole usutav. Mina usun sellesse, mida kirjutan ja oma blogis on ju õigus oma õhinat ka jagada. Kellele ei meeldi, ei pea lugema 🙂
mulle äkitselt tuli meelde kuidas kõik muusikakriitikud valisid aasta plaadiks Ariel Pinki albumi. ja seda müüakse eestis ilmselt umbes kümme tükki.
loodetavasti toidukirjutamine ei muutu samasuguseks. toit on kah nii koledal kombel “maitse asi”, et raske kellegi arvamust väga tõsiselt võtta.mu arust ainus, mida veel üldse vahel tasub kuulata, on selle inimese arvamus, mis varem on mingil põhjusel sinu omaga kokku langenud. toidukohaarvustusi, ükskõik kas trükipaberil või netis, ei viitsi juba mõnda aega lugeda.
No Ariel Pinki kohta nii palju, et mul ja vähemalt viiel mu tuttaval on plaat olemas ja ükski meist ei ole kuskilt otsast muusikakriitikud. Lisaks olen siin-seal väljas käiel ka taustamuusikana Ariel Pinki kuulnud. Ja Ariel Pink koos oma kummitusliku grafitiga on Eestis kontserdil ka käinud…
Et noh, see, et teie ei tea ja ei kuula… You know 🙂