Selles söögiasutuses  olen ma käinud palju. Esiteks minu prantsuse foneetika õpetaja õhkas väga saladuslikult kui ühes tunnis pidime lugema antud asutuse menüüd kõlava ja selge häälega ette.  Teiseks minu üks hea tuttav, praeguseks 70-tes proua,  käib seal alati kui Pariisis on,  pühapäeviti lõunat söömas, sest just selles restoranis on õnnestunud tal näha nii Mitterand´i, Pompidou´d kui Chirac´i.

Minul nii hästi pole läinud, turistide hulkade vahel nägin ükskord William Leymergie´i, minu lemmik hommikuprogrammi juhti France 2 kanalil…aga ega ma ju neid kuulsusi  väga tunne ka….

Küll aga õnnestus mul esimene kord istuda kõrvuti lauas vanahärraga, kes oli tõeline vaatamisväärsus ja selgus et ta on püsiklient, kes kohvikut pea iga päev väisab juba viimased 50 aastat. See ongi põhjus, miks mulle see koht meeldib- lojaalsed püsikliendid lisaks arvukatele turistidele. Meeldib ka see, et lauad on nii tihedalt koos, et seina äärde istuja jaoks tõstetakse laud eest ära, et ta oma kohale istuks ja sinna ta siis on kinni pandud. Vahel tahaks Tigu kliente Lipp´i saata kui endale mingit müstilist eraldatud nurka püütakse leida ja nina kirtsutatakse, et mingi laud ei meeldi (Liina küll avastas, et meil on Tigus olemas lillat värvi täiesti eraldatud ruum 🙂 )…Antud vanahärra aga lasi kohale kutsuda peakoka kuna oli oma suflee seest õunaseemne leidnud ja võttis seda kui temale suunatud atendaatikatset!  Hiljem on mul Prantsusmaal veel õnnestunud kohata ekstreemseid vanahärrasid, kes põevad kaasasündinud kroonilist  närvivapustust 🙂 Ühest taolisest olen ma kunagi kirjutanud ka (siin), nimega Jean Pierre Coffe, kes otsesaates sai närvivapustuse kui kuulis, et Stephane Bern, muidu kultuurne inimene,  Kreeka traditsioonilise pähklikoogi Karidopita tainast, köögikombainis kokku segab!

Siit saab lugeda ajaloo kohta ja on toredad pildid ka olemas kui tihedalt ikkagi laudu restoranis saab asetada!

Video on hispaaniakeelne, aga hea ja ülevaatlik