Nagu ma eelpool mainisin, on Portugali inimesed väga lahked. Päev enne meie lahkumist Aveirost, tahtsin Paulo emale ja isale ja sõpradele, kes meid külla olid kutsunud ja heldelt kostitanud, samuti midagi pakkuda. (Paulo on meie Portugali sõber, kes elab Eestis ja müüb siin veini ja muud paremat sealset kraami. Mina olen tema kaudu tellinud ka keraamilised ahjuvormid, mis on tõesti täpselt need, mis ma vajasin)
Prantsusamaa sõpradele olen ma seesuguseid õhtuid teinud küll, aga see tavaliselt esimesel-teisel päeval kui saabun, leib-kilud-viin kohvris. Nüüd olime juba 2 nädalat külas ja ei osanud ette näha, et nii palju uusi sõpru leiame.
Kuna Paulo korter asub vanalinnas ja ei mingit terrassi ja grill ei tulnud päevakorda, siis koostasime sellise menüü:
Peipsi uhhaa
Hautatud kala
Paulo mamma tehtud koogid
Päev algas Costa Nova turuga, kus hautise jaoks kalamixi saime 5 eurot kilo ja seal hulgas olid besuugo, merihunt, meriangerjas, seepia fileetükid, merluus, rai tiivad ja mingi paksu lestalise filee. Kokku oli tulemas 10-11 inimest, ostsime 5 kilo kala ehk siis 25 euro eest. Kalapead uhhaa jaoks anti aga tasuta ja kergelt kaastundliku näoga stiilis: letid heast kalast lookas, tema vaeseke sööb kalapäid…
Uhhaa peale hapukoort asendas crème fraiche, mida müüdi supermarketis, aga millegipärast oli portugallastele uudistoode, millega nad esimest korda elus tutvusid. Ainult Paulo teatas: ” No hapukoor for me! ” Ta ei tea, millest ilma jäi!
Eestipärane kalahautis sisaldas tomatit, porgandit, porrut, küüslauku, sibulat, rosmariini, valget veini ja sidrunilõike. Ütleme nii, et see on ürgne retsept Jõgevamaalt. Rahvas sõi ja kiitis ja leidis, et me Eestis sööme sama hästi kui nemad seal ja ainult 1 inimene vist küsis kahtlustavalt, et kas teil kasvavad Eestis sidrunid… Seda ma muidugi seletasin, et meil on vähe teistsugused kalad ja ma ei teagi, mis meil seepiat asendada võiks…
Mamma oli päev otsa küpsetanud ja nii oli laual shokolaadikook, kook, mille nimeks Siil ja korvike, mille sees kohalik kreem, mida ovos-moles´eks kutsutakse
Aga Costa Nova on üks ütlemata armas triibuline suvituslinnake. Paulo mamma kinkis mulle viimasel päeval nn.head-aega kingiks 2 triibulist Costa Nova suveniirmaja, need meil nüüd Tigus baarileti kohal koos muu kraamiga, ovos-moles tünnike ka….
Mhm. Sealsamas Costa Novas sõin ma seda ovos mole’t, mis mind terveks päevaks jalust niitis. Paulo ema omad olid kindlasti vaksa võrra kvaliteetsemad, ma loodan.
Seekord sõime me üsna palju seda kraami ja tõin kaasagi, nii et sul on reedel võimalus oma kõhtu testida.
tolle kalahautise kohta saab vaid öelda, et kuradi hea ja jalgu viiv…
aga triibumajad on imearmsad…
Minu sarja lugedes ja nüüd siin lugedes mõtlen, et üks raamat võiks olla retseptidest eri maadelt-kohtadest. Muidugi peaks need olema meie poekettidele kohendatud.