Lugesin täna Pireti Maroko pannkookidest
ja avastasin ennast mõttelt, et mina tavalisi pannkooke ei armastagi. Ei ema ega kellegi teise tehtuid. Pannkookides peab olema nii palju eeltingimusi täidetud: toormoos oma aia marjadest, värske piim oma lehmalt jne., ehk alati leiab põhjust virisemiseks, et pole see…
Maroko pannkoogid tundusid huvitavad…

Aga mulle meeldivad tänasel päeval väga kastanijahust pannkoogid. Kastan, mis ennemuiste oli kõige vaesema rahva toit ellujäämiseks, on tänaseks päevaks juba üsna krõbeda hinnaga- 450 grammine jahupurk maksab 135 krooni.
Prantsusmaal on kastanipiirkonnaks Cévennes ja Korsika. Prantslastele mõru pill on muidugi see, et üks kuulsaimaid kastaneid on Sardiinia oma.
Minu Prantsuse kultuuriõpetaja pidas kastanit pühaks puuks; selle viljadest on aastasadu elanud palverändurid ja rändmungad ja sõja ja näljaaastatel kogu lihtrahvas.
Kui Louis XIV kuulutas Prantsusmaa katoliiklikuks ja protestandid olid sunnitud mägedesse varjuma, siis kastan oli see, kes protestandid näljasurmast päästis. Seda juttu räägib iga Cevenne’i elanik turistile esimese asjana 🙂

Need puud pildil on kastanid
Nagu Prantsusmaal kombeks, tuleb igale tootele saada AOC (Appellation d’origine contrôlée) märk külge ja loomulikult ei saa ju ka kastan sellest välja jääda. Õige kastan (mille eest tuleb siis rohkem raha välja käia) on Châtaigne d’Ardèche- kastanite kuninganna

AOC märgi on aastast 2006 külge saanud ka Korsika kastanijahu. Maailmas ei ole enam palju maid, kus kastanit peetakse viljaks. Korsiklaste jaoks on kastan leivapuu ja nad suhtuvad sellesse austusega.

Siin ka retsepte kastanitest