Pärast kõiki neid pisut kerglasi Minu sarja tüüpi raamatuid, oli mul äärmiselt hea meel, et ostsin endale Lii Undi  “Parim näitleja linnas” ja ta ühe nädalavahetusega läbi lugesin.

Ma ei oska raamatule zanri määrata. Ma arvan, et see oleneb täpselt lugeja arengutasemest, kuhu ta selle päevikuvormis jutustuse paigutab.

Võiks ju öelda, et see on raamat Indiast või siis mida Lii Unt Indias teeb….  Indias see tegevus tõepoolest toimub, aga minu jaoks see raamat Indiast ei olnud- oli inimese  hinge  “kasvamisest”, rahu ja tasakaalu otsingutest  – selge ja targa naise arutlused enda ümber ja enda sees toimuva üle. Raamatu tutvustus ütleb, et raamat on autori spirituaalsetest otsingutest Indias- ju see ongi täpne…

Ma ei ole ise Indias käinud ja eks ma olen ikka silmi punnitanud aegajalt oma tuttava(te) naisterahva(ste) peale, kes seda India teed pidevalt jalge alla võtavad. Lii Undi raamatust saan ma sellele oma  küsimusele ka vastuse. Mina ei mõista hukka, vaid ka pigem kehitan õlgu nagu raamatu autorgi näiteks kui arutleb nähes Kumbh Melal (maailma suurim pidustus, kus hindud üle 12 aasta tulevad palverännakule) kõiksuguseid veidraid tegelasi- küll täiesti alasti naagababasid, küll mehi kel näos elevandilont või nägu kasvajaid täis.

Autor ütleb: ” Ja alati leidub nende läheduses mõni hellasüdameline lääne naine, kes hoiab oma süles mädase lööbega hullu alasti mehe pead. Miks nad oma kultuuriruumi meeste eest nii hellalt ei hoolitse? ”

Lii Undilt saame teada, et petetakse Indias igal sammul: nii kerjused kui pühamehed. Valesid ei viitsita isegi usutavaks lihvida…. Väike linnake on täis gigolosid, kes ootavad valget naist, kes neile pileti paradiisi peaks ostma 🙂 Isegi 7 aastased poisikesed müüvad oma seksteenuseid! (autor muigabki, et huvitav kuidas see tehniliselt välja näeks: üle 40 aastane naine ja 7 aastane poisike)

Ja ometi kõigel sellel, mis paneb “korralikke kodanikke”  õlgu vastikusest väristama, on  mingi lummus ja külgetõmme,  mis kisub inimesi oma turvaliselt kodumaalt veel turvalisemalt kontoritöölt ära ja valima “vagabondi” elu.

Ju siis see seletamatu lummus ongi see, mis kisub minugi tuttavaid naisterahvaid üha sinna kaugele maale tagasi. Loodan, et nemadki on arukad  nagu Lii Unt ja ei kipu kohalikele noormeestele seda paradiisipiletit ostma 🙂

Mulle raamat väga meeldis ja lähen täna juba Varanasi päevaraamatu 2-t osa ostma.