Vastust ma sellele ei saanudki, et kumb siis õige on. Juurdlema hakkasin seetõttu, et lõin silma peale jälle internetis France3 kokandusfoorumile ja seal reklaamiti raamatut « Saveurs de Russie et de ses voisins » Sinna raamatusse on ka siis Baltimaad kui naabrid sattunud (aga vabalt oleks võinud raamatu nimi olla NSVL-i kokaraamat) Tutvustati sellest raamatust Alma-Ata pilaffi. Täpsemalt siis oli pealkiri Pilaf d’Almaty (ou Alma Ata Plov )
Pilt: http://cuisinetcouleurs.canalblog.com/ ja raamatu autor on Susan Ward.
Teema hakkas mulle huvi pakkuma ja nii ma siis interneti avarustest leidsin üles tõelise pärli- lingi, kus on plovi tegemise iga liigutus piltidena üles pandud- vahepealne tervitusviina võtmine, et kõik ikka terved oleks, on ka üles võetud. Vahepealne viinanaps on vajalik ka seetõttu, et läbiküpsetatud soolapekk sibularõngastega tuleb ju ära süüa. Tekst on küll venekeelne, mida nooremad inimesed enam ei mõista, all olev pildikeel on aga kõigile arusaadav- siin.
Arvan, et see on on mu viimase aja parim retseptileid, mida kindlasti kevadel tegema peab. Üks viga on ainult- seda rooga traditsiooniliselt peavad tegema mehed. Ja siis tuli mulle meelde, et keegi mees oma blogis hiljuti kuulutas, et tal väliköök valmis 🙂
vaatasin nüüd lõpuks pildimaterjali ära. kaunis.
Pingback: Lambaliha ja granaatõun « ELUST SIIN JA SEAL·