Laupäev Tartus

Laupäeval oli Tigu suletud- põhjus oli aus, nimelt oli meil 15-s pulma aastapäev ja mõtlesime seda Tigust väljaspool tähistada. Kuna sellist lennuliini meil pole mis laupäeva hommikuks näiteks Barcelonasse või Pariisi jõuaks ja pühapäeva õhtuks tagasi ja isegi suure pingutuse peale ei suutnud ma Tallinnas välja mõelda kohta,  kuhu ma väga minna tahaks, siis nii see Tartu mõte sündis.

Ööbimine oli meil Ülikooli tänava uues hotellis Antonius. Ilu on sinna hotelli kõvasti tekitatud: antiik ja roosikestega tapeet ja sametit volditud igasse võimalikku nurka. Silma aga riivas toa kapi peale asetatud 2 veinikest. Miks peaks mingi vein, mida kliendile tasuta ei pakuta, kapi peal vedelema, eriti kui ta on Chablis. Miks ta pole külmkapis? Chablis kõrval asetses veel Faiveley punavein -mõlemad  tooted siis  härra Kasela veiniportfellist.  Mulle  sedasorti reklaam ei meeldi, aga las olla..

Teenindav personal oli lahke- mulle tehti isegi mu isiklik “papagoi kokteil” valmis, mis ilusasti tuppa serveeriti.

Pildil restoran-samas ruumis serveeritakse ka hommikusööki.

Varemtehtud eeltöö põhjal välistasime õhtu veetmiseks 2 kohta: Truffe ja Volga.

Inimesed, kes Tartu restoranieluga rohkem kursis, ütlesid, et mulle need kohad ei meeldiks. Igatahes piilusime mõlemisse sisse ja mulje oli küll Eighties Coming Back;  nagu vanasti Kännukukk või Vana Toomas-bänd mängis ja rahvas tantsis. Noorematele inimestele võiks see meenutada Soome laeval olevat melu…Kuigi selline muusikavärk on tore, siis õhtu veetmiseks eelistan ma ausamat toitu kui pingutatud pool-gourmet ja kodune teenindus on ka  südamelähedasem kui rabedalt väljatulev kõrgklassi teenindus.

Igatahes oli meie esimene koht kuhu sisse astusime juba vana tuttav Gruusia saatkond. Nalja pärast võiks öelda, et kuna nende ahju värv sobis mu pluusi värviga kõige paremini kokku, siis valisime selle koha 🙂

Aga see vein, mis ma pildil peos hoian, on tõeline pärl. Tegemist Teliani Valley Cabernet-Saperavi seguga ja kuna vein on niššitoode, siis on tal ka kõvasti hinda. Nimelt maksis ta antud söögiasutuses 640 krooni pudel.

Kuna vein väärib tutvustamist, siis tellisin seda homseks Tigusse ja me paneme ta klaasiveiniks. Omahind on veinil kõrge, aga  Dunker, kes veini maale toob, teeb “natuke alla ka “, siis tuleb meil ta klaasihinnaks 120 krooni ja pudelihinnaks 550.-

Eelroogadeks sõime nagu ikka baklazaane pähklikastmega ja hatšapurit.Lisaks oli väga huvitav ja hää roog gadazelili-Suluguni juust keedetud piparmündiga maitsestatud piimas.

Lambaliha šašlõkk jäi aga kõvasti alla meie Vilmsi tänava Argo baarile. Lõppkokkuvõttes pole sellest miskit: emotsioon oli hea, vein maitses hää ja eelroad olid võrratud.  Toredad on ka toostid, mis Gruusia veinikultuuri osa. Üks tore toost nende kodulehelt:

Kes on tõeline mees?
See, kes tõuseb voodist selleks, et puhata.
Joome siis tõeliste meeste terviseks!

Gruusia kohast jalutasime La Dolce Vitasse ja selle koha kohta võib öelda, et hinnatase on siin küll hea. Pudel Barolot maksis vähem kui eelpool nimetatud Gruusia vein. Barolo aga paraku ei olnud joodav… 2003 aasta vein kipubki Barolo jaoks vähe noor olema, aga kuna asutusel ei olnud ka korralikku dekantrit, siis kandilises mahlakannus me teda lahti õhutada ei suutnudki.  Ka viimased sõõmud juba 45 minutit seisnud veinis olid täis toorest parki ja vein oma õiget palet meile ei ilmutanudki.

Ma isegi ei oska öelda, mis mulle seal Dolce Vitas puudu jääb, käisime ka suvel sealt  korra läbi. Paljud peavad seda Tartu parimaks kohaks… Kuna olen seal vaid 2 korda käinud ja viimasel nädalavahetusel me ei söönud muud kui oma Barolo juurde proscittot ja juustu, ei ole ma õiglane hindaja, aga mulle tundub, et toit võib seal ju itaaliapärane olla ja sisustus itaaliapäraseks tehtud-aga lähed sisse ja ei ole Itaalia trattoria feelingut. … Aga see on lihtsalt minu tunne ja see ei tähenda, et koht halb on.

Tuisutopsi läksime võtma Noir’i. Ilus koht! Väga ilus sisehoov! Mina jõin Benedictine’i- igavesti tore jook ja lugesin menüüd:

Caesari salat kanafileega,  Soe kanasalat, grillitud kitsejuust punapeedi ja köömnetega….broccoli-juustu supp…Veise sisefilee bataadigratääni ja portveinikastmega … ehk kõik olemas, et  sisse saada “moodsat klienti”

Suvemööbel ootab Noiri õuel lume sulamist…

Kokkuvõtteks võiks kõigile soovitada nädalavahetuseks Tartusse minna söögikohti külastama.  Rüütli tänavalt, Raeplatsilt ja Kompanii tänavalt leiab  toredaid kohti veel ja veel…

Kui me poleks nii ületöötanud ja väsinud olnud, oleksime veel Maasikasse ka läinud. Aga see jääb järgmiseks korraks.


Advertisements

16 responses to “Laupäev Tartus

  1. See pluusivärviga sobitumine mulle meeldib.

    Seekord on Tartuskäik soolas ja just tuli meelde, et nüüd ma saan ju grusiinlastes ka süüa. Viimati kui Tartus olin, siis kõht möllas ja ainult vaatasin, kuis teised sõid. Jube piin oli.

  2. 🙂 kusjuures Kr enne minekut just naeriski, et niikuinii lähevad nad lõpuks Gruusiasse.
    Mulle Dolce Vita on ikka meeldinud need korrad, kui varem oleme käinud, mõnus melu ja kokapoiss istub vahepeal pastat süües ja itaalia spordikanalit vaadates ka rahva sekka. Aga suvel näiteks, kui me suts peale teid käisime, oli uimane. Nojah, tartu ongi keset suve vist uimane ju.
    Truff ja Noir on mu jaoks igavamast igavamad, aga näiteks Maailmas on alati nalja saanud, viimati istusid meie kõrval keskkoolipoisid, kes tudeerisid valjuhäälselt riiulist võetud “Avameelselt abielust” 🙂
    Oehh. Peaks ikka mingi lõunaosariikide tuuri tegema, Soso-s Viljandis sööks shaslõkki ja Gruusias sööks… ka shaslõkki.
    Ma pean vist homme Argo baari minema…

  3. Tegelikult võis ju jääda mu tekstist selline mulje, et ma virisen- aga ma ütlen veelkord, et kõik oli 5+. Mina tundsin ennast nagu turist- käisin mööda Rüütli tänavat suu ammuli ringi, et näe Istanbul, näe Balkan…
    Crepp on aga kuulus sellepoolest, et kunagi kohtusid seal Eesti kuulsad koomikud I &I. Mul on raskusi sisse minna kohta, mida need 2 inimest kiitnud on 🙂

  4. Tolles Balkani restoranis olen mina käinud nii aasta tagasi oma juuksurist sõbrannaga.
    Aga Kristel, nii hea, et sa Tartus käisid ja kõik ilusti üles tähendasid. Näiteks on mul teada nüüd-kuhu sisse astuda võiks kui võimalus tuleb.

    Väga tublid, et Tartu valisite.
    Palju õnne pulma-aastapäevaks! KIBE! (kae, et iks är musotad uma mehe)

  5. oh, nad siis pole ikka veel Saatkonnas lamba küpsetamist ära õppinud, kurb 😦 see on juba algusest peale nõrk koht neil. Dolce Vitas on muide väga hea steik, tasub proovida. Atmosäär pole jah teab kui äge. Noiris sai viimati käidud üle poole aasta tagasi, siis olid sealsed toidud alla igaugust arvestust, aga koht ise on ilus, ehk oli neil lihtsalt halb päev.
    Üks uus koht, kus vähemalt hinna-kvaliteed suhe paigas on vene trahter Mir. Sellised ausad kodused toidud.

  6. Tead Maarja- Alar tõi meile 3 potrsu šašlõkki Argost ja me luristasime seda Teliani Valley veini peale. Küll oli hea…. (järgnevad Avo stiilis zestid…)

  7. jep, tegime esmalt kammkarbi ceviche’i, aga see jäi täiesti sashlõki varju. damn kui hea oli see kondiga rasvane lambatükk ja suuur klaas gruusia veinikest…
    vist peab täna jätkama või tigu üldse kinni panema ja argosse jooma, ptui, sööma minema.

  8. Mir tundub kogemuse järgi olevat veidi selline “teen toidud tükk aega varem valmis ja lasen siis mikros soojaks, kui klient tuleb” tüüpi koht. Menüü on lühike ja ebahuvitav, teenindus uimane. Koht ise on mõnus – aga enam mitte nii mõnus, kui seal varem asunud Catwalki ajal (klubi/restoran Maailm all Rüütli tn).

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s