Kuna käisin kolamas eetikaveebis, kus arutletakse kas taimetoitlusega me päästaks maailma ökoloogilisest katastroofist jne.  Link siin. , siis tekkis paar mõtet, mida tahaksin jagada.

Ja millegipärast on see teema nii tundlik ja plahvatusohtlik ja ma mõtlesin, et ma paneks kirja (püüdes taimetoitlasi mitte solvata) omapoolse nägemuse, miks ma pole taimetoitlane. Ja ma tahaksin teha seda seepärast, et leidsin sealt Andro sellise mõttetera:

Tooksin näite suitsetajast ja mittesuitsetajast. Mõlemal on alati teoreetiline valikuvabadus: suitsetada või mitte. Praktikas on vaba ainult mittesuitsetaja, sest tema saab kasutada mõlemat valikut. Nii mitte suitsetada kui ka suitsetada, kui ta seda soovib. Samamoodi on lihasööjate ja mittelihasööjatega. Taimetoitlane võiks liha süüa, aga ta ei tee seda, sest ta lihtsalt ei taha (nagu mittesuitsetaja ei tee suitsu sellepärast, et ta ei taha, mitte sellepärast, et ta sellest hoidub või peab hoiduma). Lihasööja sööb sellepärast, et isegi kui ta tahaks loobuda, kardab ta, et see ei ole võimalik.

Ja sellele väitele tahaksin ma tulihingeliselt vastu vaielda, aga teen seda vähe pikemalt siis…

Kõigepealt peaks alustama sellest, et mulle väga meeldib süüa ja süüa meeldib mulle piirkondade ja maade traditsioonilisi ja hooajalisi toite. Selline toit on rohkem kui toit- minu jaoks on see kultruur, tsivilisatsioon,  isegi võib öelda. Ja nii ma valingi oma toidu selle järgi, kus ma parasjagu viibin. Olles külas kaluril või viibides mereäärses restoranis, ei telli ma lambapraadi. Ja vastupidi kuskil Sardiinia mägikülas, kus traditsiooniline toit on maa all küpsetatud piimapõrsas, ei telli ma restoranist kala…. Loogiline ju… Ja Portugalis,  kus ühe maakonna traditsiooniline toit on kana, mida on hautatud kanaveres- siis ma söön seda, sest ma tahan selle rahva traditsioonist osa saada. See ju ei tähenda, et ma kodus igapäevaselt verd jooksin… Kihnus olles, on pakutud mulle hülgeliha ja kindlasti olen ma nõus Taimaal sööma igasugu putukaid ja Koreas koeraliha…. Indias hindusid külastades, aga söön koos nendega taimetoitu.  Miks ma nii teen- sest ma armastan traditsioone ja kohanen vastavalt nendega. Euroopa kultuuriruumis ei esine ajaloolisest sellist asja nagu taimetoitlus, (on küll  palju  väga häid taimetoite)  ja seetõttu on taimetoitlane meie maal lihtsalt üks tüütus kaaskodanikele.

Tigu on ennast kuulutanud eelkõige mereanni-ja kalarestoraniks. Ja oleme öelnud, et meil on talupoja stiilis lihatoite ka… näiteks  pot au feu, civet jne. Ja meil ei ole taimetoite. Vaatamata sellele küsitakse meilt aegajalt taimetoitu.

Mõtlesin kohe selle peale, kui Ardo selgitust suitsetamisest ja mittesuitsetamisest lugesin ja leidsin, et lihasööjad(tegelikult tuleks öelda kõigesööjad)  on siiski paindlikumad. Kui mina lähen taimetoidu restorani, ei ütle ma iial ettekandjale, et teate visake siis mulle üks lihatükk ka grillile! Ei- sest ma söön kõike- ka hästi tehtud taimetoitu!

Ja inimeste toidulaud muutub ajaga nagunii ilma selleta, et mõni piiga arvab, et idusid süües päästab maailma. Me ei tee linnades enam nii palju füüsilist tööd ja ei vaja enam nii palju energiat ja  nagunii sööme üha vähem (rasvast) liha… Taimetoitlusest aga uut religiooni teha pole küll mõtet! Rääkimata sellest, et vaevalt me nende plastmassi maitsega tomatite tootmisega maailma ökoloogilisest katastroofist päästame.

Ja üks mõttetera söömisest veel: gurmaanlus ei ole minu silmis see, et inimene sööb kallites restoranides vaid kalleid asju.   Gurmaani keel ja suulagi peab suutma nautida kõike rupskitest homaarideni ja aru saama, mis on hästi valmistatud ja mis mitte. Sest polegi mõtet võrrelda foie gras maitset vasika võrkmaoga. Ometi on mõlemad väga nauditavad…