Ma olen arvatavasti kõik tuttavad ära tüüdanud juttudega kui omapärane ja tore on Peipsiäärne elu ja miskit pole teha- Eestis tõmbab mind see suur järv rohkem kui meri. Võib-olla seetõttu, et Peipsi ääres elavad inimesed päris elu- sellel kõigel muidugi kurb ajalugu kuidas mereäärsetest küladest, kust mu omagi esivanemad pärit on, inimesed kodudest ära küüditati, hiljem kõik piiritsoonideks tehti ja kuidas nn. Eesti aja vilgas külaelu hääbus… Peipsilt ei olnud aga kuskile ära ujuda-põgeneda, seetõttu pole sealsed kultuuriniidid sedasi katkenud.
Mereäärsed on nüüd küll jälle asustatud-majad korda tehtud, aga seda kadunud kogukonna elu ei taasta niimoodi nipsust…Kuigi on armas, et inimesed pensionipõlves oma linnaelu maha jätavad ja lähevad ära maale…
Minu heleroosa unistus on pensionipõlve maja Peipsi äärde saada ja siis seda imearmsaks vuntsima hakata(ütleme, et see unistus tuleb pärast Vahemereäärset maja unistust või siis hetkedel kui ma jalgadega maas olen)….Unistus on veel konkreetsem- ma tahan, et see maja asuks Raja külas, kus paljud käivad oma kurgi-sibula- ja küüslauguvaru hankimas. Kui aga unistuste pilvepiiril hõljuda, siis tahaks ma otsekohe teha Tigu Peipsi ääres…kui vald mulle mingi maja rendiks, mis mu unistusega sobituks, läheks otsekohe…vanausuliseks hakkaks kah..(Peipsi järve kallastel on aastasadu elanud vanausulised nagu staroveeretsid ja raskolnikud , need on vene õigeusklikud, kes pooldavad vana usku või vana riitust ega tunnista patriarh Nikoni 1653-1656 läbiviidud kirikureformiga riituses ja liturgilistes tekstides tehtud muutusi)
Ristimine ise käib vanausulistel vana moodi – ikka ihualasti ja kolm korda üleni vette. Risti löövad nad ette kahe sirge sõrmega. Kolm sõrme, mis pihku jäävad, tähistavad isa, poega ja püha vaimu.(Muide vanausuliste abieluvoodid on vaevu meetrilaiused- hauas pidi olema aega küll end sirutada)
Iga pühapäeva hommikul kell kaheksa kirikus maani kummardavate naiste õlgu katvais rätikuis pole kurgu all sõlme, vaid haaknõel.
Palvelas seisavad mehed paremal, naised vasakul ja lapsed ees.
Teenistus on range ja pidulik. Jumalateenistuse raamatud ja jumalateenistus ise on vanaslaavi keeles.
Vuravad siia ka turistibussid kuna siin 8 km pikas Vene tüüpi tänavkülas elavad vanausulised ja nende palvemaja on üks vaatamisväärsusi, mida turistile näidata.
Surnuaed on maailma ilusaima vaatega- nimelt võivad igavesele puhkusele läinud igavesti nautida järvevaadet- surnuaed asub järve kaldal. Vallavalitsuse hoone juures on korda tehtud rand kuhu on pandud amfiteatri stiilis pingid- küla koosolekuid ja näitemänge saab pidada rannas! On raamatukogu, mitmeid poode ja säilinud on palju vanas stiilis Peipsiäärses stiilis maju, mis kulgevad piki kallast tänavaga küljetsi (tänava poole jääb külgfassaad). Kõige toredamad on vanaaegsed kaetud õued- need on elamuga tavaliselt risti ja neil on elamuga ühine katus. Eelmise sajandi algusest on siin ka uhkeid punasest telliseid maju, mis ehitatigi kauplusteks ja teenindushooneteks(oi kui ilusa Tigu saaks sellisesse majja teha…)Omapärased on ka Peipsiäärsed kõrged peenrad- siin naised peenra kohal küürutama ei pea, peenar tehakse ikka vähemalt puusadekõrgune või rinnuni…
Ja lõpetuseks: miski ei maitse paremini kui Peipsi ahven, Peipsi uhhaa ja Peipsi hapukurk! Sibul ja küüslauk nagunii….
Osad pildid on eile hämaras (ehk kell 15.00) pildistatud, seetõttu pole nii selged kui suvised pildid. Osad pildid Peipsiääre weebilehest.
Tigu Tegemised 
Ilusad pildid on… aastavahetusel oli kena näitus Kunstihoones: Annika Haasi, Age Petersoni ja Birgit Püve suurnäitus „Tagasi Peipsi äärde. Vene vanausulised Eestis“. Seal oli ka see fiiling hästi peale saadud.
minu vanaema sündis ja kasvas Rannapungerjal, kahjuks põles nende maja maha ja sidemed selle kandiga on katkenud… aga Tigusse Peipsi kaldal ma tuleks kindlasti.
See ongi kahju, et mu fotokas seebikarp on- hämaras ei tulnud panoraampildid välja, kus ma püüdsin neid kitsaid tänavaid ja paadikuure hoovi peal pildistada.
Eelmise suve rattamatk viis mind sinnakanti, kõik külad sai läbi sõidetud. Vaga mugava vahemaa tagant on külapoed, kurk ei hakanud ka palavaga kuivama. Peipsiäärne on üks vahvamaid kante Eestis ja jalgratas tundub siiamaani parim vahend selle avastamiseks.
Ohoh, hea, et sa mõne tondi käest tou ei saanud, kui oma fotokat paadikuuridesse toppisid 🙂