Seep tundub nii tavaline ja igapäevane asi, aga prantslastel, täpsemalt siis marseillastel on isegi seep nagu nende Pastis‘ki märkega- “Le vrai savon de Marseille”,  ehk siis Marseille tõeline seep (sellest saab oletada, et eksisteerib sadu valeseepe).

Prantsusekeelne wikipeedia teatab uhkelt, et seepi on Prantsusmaal kasutatud juba antiikajast peale ja gallialased oskasid juba väga uhket seepi teha lambarasvast ja (lehtpuu)tuhast(sest seebikivi ei oldud veel avastatud).  Ka Eesti taludes keedeti kodus tegelikult ju sama moodi seepi. Ja keemia arenedes arenes ka seebi tootmine ja kes seda täpselt teab, millest tänapäeval see seep valmis keedetakse.

Prantsusmaal aga juba aastal 1688 kehtestati seadusega, et  ainult need seebid, mille valmistamisel on kasutatud kõige puhtamaid koostisaineid(oliivõli) ja on valmistatud iidseid meetoid kasutades, tohivad kanda nime Savon de Marseille.

Seebi valmistamine on sama põnev protsess nagu veinitegu:  esimest etappi kus koostisaineid kuumas potis kokku segatakse nimetatakse L’empâtage- kokkukleepimine, seejärel tuleb keetmine, pressimine, seejärel l-épinage, mis tähendab liigse vedeliku eemaldamist, seejärel likvideerimine, mis kestab 8-10 päeva ja kus seebimeister käib seepi “maitsmas” ja likvideerib kõik liigse nagu sade etc…., seejärel kristalliseerimine ja lõpuks le moulege ehk vormimine.

Oskusi antakse edasi isalt-pojale, sest tegemist käsitööga- väga täpselt tuleb teada, millal tuleb kuivavasse seepi süvendeid teha, millal seep kuubikuks lõigata, millal pitser peale pressida ja kuidas päikese ja tuule käes kuivatada.

Vaid vähesed seebitehased Marseille ümbruses kasutavad tänapäeval seda iidset meetodit ja kuna maailma on vallutanud ökohullus, siis on just need seebid väga moodi läinud. Marseille seepi ei pakendata, ta  on 100% biolagunev ja lisaks on tootmine keskkonnasõbralik.

Tänapäeval tehakse küll ka keha ja näohooldussarju kuhu lisatakse õie ja puuvilja lõhnaaineid, aga need pole nii paduöko asjad..

Mis teada tuleks? Valged  Marseille seebid  on valmistatud palmiõlist ja rohelised oliivõlist. Mõlemad on ultra(!) nahkaniisutava toimega ja on hüper-super allergikutele ka sobilikud.

Seebimeistreid  nagu ka parfüümide ja lõhnadega tegelejaid ühendab organisatsioon- Université Européenne des Senteurs et des Saveurs, kus korraldatakse kõigile huvilistele raha eest kursuseid.

Mina küll paduöko person ei ole, aga peab ütlema et see pakendamata roheline oliivõli seep, millele veel ühele poole grammid peale pressirud, meeldib mulle väga. Ja veel rohkem suured seebid, mille küljest poest tükk lõigatakse ja sulle kaalutakse…