Reedel saime Tigusse 10 toredat põldpüüd- saabusid nii nagu ikka lõunamaa turgudel näeb- pead, küünised otsas, lisaks sellele üsna lohakalt sulgedest puhastatud.
Kuna praegu jahi kõrghooaeg Lõuna-Prantsusmaal(linnud on praegu prisked ja rasvased) ja kokaraamatuid lapates olen muudkui sattunud perdrix´de peale (pr. keeles põldpüü), seetõttu saigi see linnuke tellitud ja ära küpsetatud.
Peade ja küüniste äralõikamine jäi Marko peale, samuti lindude “raseerimine” ja ka haavlite eemaldamine! Me Liinaga oleme viimasel ajal märganud, et meie linnuprouad kipuvad kõik lõunamaiselt karvased olema…
Kahju, et Ketlin neljapäeval minu fotoka kaasa eksklikult võttis ja tagasi ei toonud- need linnud oleksid väärinud pildistamist…
Tigus tegime püüd Toleedo moodi, mille retsept on Mario Batali “Hispaania kulinaarsetes rännakutes”-minu viimase aja lemmik sirvimiskokaraamat. Mul on see teos hispaaniakeelne, sest ostsin ta Valenciast. Aga Vernandal on olemas näiteks inglisekeelne variant.(see on see raamat, kus kaasa löönud Gwyneth Paltrow)
Videoretsept, kus Sergio Muñoz (sama kokk, kes raamatule restsepti andnud) seda lindu Toleedo moodi valmistab siin: http://ph.video.yahoo.com/watch/5182642/13702422
Toleedo põldpüü on kindlasti üks kuldne klassika.
Prantsusmaal Ardèche’ i s on kuldseks klassikaks põldpüü mustade oliividega- lisan romantilise õhtusöögi 2-le retsepti.
Perdrix aux olives
2 põldpüüd
1 korralik suur klaas kanapuljongit
1 shallot
½ klaasi valget veini
100g musti oliive, paremad oleks kergelt pikantsed kreeka stiilis oliivid.
2 oksa tüümianit ja peterselli
Oliivõli
Sool, pipar
Konjak
Selle retsepti puhul lõigatakse püü pooleks, lastakse oliivõlis pruunistuda, lisatakse petersell, tüümian, shalott. Seejärel flambeeritakse konjakiga. Seejärel vein ja puljong- lasta keeda 15 minutit, seejärel chinoisest ehk hiinlasest läbi. Sõelast tulnud mahl väiksele tulele, püütükid sisse ja lisada mustad oliivid. Lasta haududa veel 10 minutit ja valmis! Ardeches’s serveeritakse selle roa juurde kartuli pannkooke, millesse on lisatud peterselli ja küüslauku.
Tigu Tegemised 
Nood põldpüüd olid peris huvitavad isendid – kere oli maisi täis pugitud nagu kodulinnul, aga samas leidsime haavleid nagu oleks metsast kütitud.
Ja karvased, ptui, sulelised olid nad ka nagu enamus linde, kes Prantsusmaalt saabuvad. tahtmata kuidagi rassistlik-seksistlikku avaldust teha, tuleb mul ikka silme ette mõni mosleminaine või padufeminist, kes oma karvaseid sääri hõlsti alla peites noid linde seal farmides kitkub – noh et kui endal kere suline, tühja siis ka sest linnust. Aga restoranilauale jõuab muidugi juba puhas ilu, sest eesti naiste (seekord küll eesti mehe) vilkad näpud teevad selle töö lõpuni ära.
Need on nö. “ette kasvatatud” või siis varitsuskohalt lastud linnud. Ühel puhul pannakse mais maha ja harjutatakse linnud/sead jms. kohal käima.
Teisel puhul kasvatakse nagu faasaneid ja vutte farmis ning viiakse siis laskmise puhuks metsa kust siis jahikorraldaja need portshaaval lahti päästab.
Keskmiselt pääsevad 50% tegelasi metsa.
ma olin nats ülatunud, et Sulle see raamat meeldis, mulle jättis suht keskmise mulje. aga mul pole püüsid kah. aga ma vaatan seda nüüd uuesti:D
mulle meeldivad pildid ja retseptid…
kusjuures näinud mõlemat, ütlen ma ka, et hisp keelne oli parem – tekstist ei saanud eriti aru 😛
eks see ole selline meeleoluraamat rohkem, kuigi seal on ka mitmeid autentseid retsepte, mida kasutada.
see oli tore koht, kus gwyneth oigab tallekarre või piimapõrsa vms juures, oh õudust, vastsündind loomake on meie jaoks oma elu andnud! ja batali vastab, et aga g, mõtle kõigile neile sojaoakestele, kes surid, et saada su sojapiimaks 😀