Itaalias traditsiooniliselt valmistatakse lehmasaba tomatikastmes, kuhu lisatakse porgandit, sellerit, küüslauku, sibulat(nagu ragu Bologneselegi), Maarja blogis sai loetud õlles hautatud sabast, mida mu puhkuse ajal ka Tigus tehti…
Prantsusmaal on aga klassikaline retsep Mijotée de queue de boeuf et purée de celéri rave. Lihtsas otsetõlkes on see aeglasel tulel täiesti pehmeks keenud lehmasaba juurselleri püreega.
Väga lihsalt valmistatav- ei mingit trallalaad, et marineeri, tupsuta, paneeri , viiluta…. vajab ainult aega
Malmpotti pardirasva, sibulat ja bouguette garni, lisame saba ja vett ja keema 4 tundi…seejärel liha vedelikust välja- nagu sült ribastada ja ööks otsaks jahtuma. Keeduvedelikult natuke rasva pealt ära koorida ja samuti jahtuma.
Järgmisel päeval on vedelik toredasti kallerdunud ja lihatükid ja kallerdis uuesti potti ja keeta nagu prantslased ütlevad deux petites heures: kaks pisikest tundi.
Selleripüreed valmistatakse nagu kartulipüreed, kuhu lisatakse koort(või piima), võid ja muskaatpähklit.
Süüa punaveiniga(loomulikult Prantsuse omaga)
Tigu Tegemised 
Tuleb see prantslaste moodus ka meelde jätta. Me tegime mullu härjasaba nii õllega kui ka veiniga (ja viimast nii punase kui ka valgega). Väga mõnus talvine roog on..
Mina õllega veel proovinud pole, aga veini ja tomativariandid on väga hääd- sabaliha on kohe sellise magusa maitsega!
eile kui oma lihuniku juures käisin, siis oli saba ka üks vigur, mida saada tahtsin, a polnd. lubas järgmiseks nädalaks hankida.
aga raguuna serveerimine vist läheks inimestele paremini ka peale??
meil oli üks või kaks julget klienti, kes seda tükina tellida julgesid. õnneks me ise ja Inese ema olid rahul 🙂
Mina näiteks Rooma lähedal ühes trattorias sõin tükkidena- väga metsik tunne on hammastega liha rebida. Aga prantslased jah eraldavad liha kontide küljest lahti… et laisad ka süüa viitsiksid.
Muide üks, kes restoranis seda süüa julges oli Julia õpetaja.
see on siis tana menuus, nagu aru saada?