Lyoni sissesõit algas kohutava bouchoniga(kork=liiklusummik), kuna me ei taibanud kohe äärelinna ära keerata ja kuskilt perifeeriast kesklinnale läheneda kui kiirtee silt hoiatas, et bouchon algab 13 km pärast. Kuulasime oma TomTomi sõna, mis oli omamoodi lõbus, sest olime valinud prantsusekeelse variandi Louis de Funesi St.Tropezi sandarmi häälega….Lõbus lõbusaks, aga viimase 5 km läbimine võttis 40 minutit. 

Vähem tore aga oli see, et meie kokkulepitud Nicolas le Beci 2 tärni restoran oli pühapäeval üldse kinni ja suur chef “ootas” meid hoopis oma teises vabrik-restoranis, mille nimi Rue le Bec ja millel pole mingit pistmist Michelini tärnidega.

 Ma ei taha öelda, et ma pettunud olin, aga ma olin valmistunud muuks(kuldkingad ja sädelev pluus) ja kui me suletud restorani ukse taga siis abitult Bernardile helistama hakkasime, siis selguski, et me oleme kõigest valesti aru saanud- pühapäeval ükski korralik restoran ei töötagi ja see on parim, mis me linnast leiame ja pealegi on tema teinud selle restorani teise korruse veini-ja juustukeldri kujunduse.

Tegelikult hakkas mulle see koht algul täiesti vastu: hiigelsuur Rhone jõe äärne laohoone, kujunduse peale pandud tohutu raha, kõik oli kuidagi Mercado,vahe oli muidugi veel selles, et erinevalt Mercadole, oli see koht pühapäeva õhtul paksult rahvast täis ja ei olnud buffeeteenindus nagu laevas… Menüü oli aga nii marketing kui vähegi olla saab. Lyoni klassikute vahele oli mahtunud menüüsse veel Ceasari salat, Miso supp, kanapenne, mozzarella salat ehk siis- ei mingit suunitlust: teretulnud on igaüks, kes raha ära tahab anda. Täielik grillkontsert!(inside nali)

Menüü oli koostatud tüütult. Teemade järgi ja mul läks valimiseks ikka üle poole tunni. Ehk siis pealkirja alt LE MARAÎCHER, võisid leida Ceasari salati, tomatisupi, Bouchoni puravikud jms. Või linnufarm pealkirja all oli nii kanapenne kui ka flambeeritud vutt ja pardimaks jne. Nagu Bec ise oma klipis seletab, ongi restoran ülesehitatud nagu linnatänav, kus on pagar, lihakaupmees, piimapood, kalakaupmees, juurviljakaupmees jne…Toidud ei olnud muide kallimad kui tavalises Lyoni Bouchonis (siinkohal tähendab bouchon Lyoni traditsioonilist toidukohta). Vein oli kallis ja restoraniosas oli valik nõrk, küll aga oli üleval suur veinikelder, kust võis käia veini valimas…

Eelroogadeks võtsime Puravikud klassikalises Bouchoni stiilis, vasikapea selleri remulaadiga  ja kuld -merikogre tartari apelsiniõli- ja laimiga.

Pearoaks boeuf a la tatar beci moodi ja kuna minu valitud turska ei olnud, valisin ma  kauaküpsetatud põrsaliha Vischy porganditega. Porgandite pärast valisin ja õigesti tegin: need olid imehead ja neid proovime Tigus ka vahel tegema hakata. Liha vahetasin Markoga ära… Magustoiduks sõi Marko juba teist korda päevas viigimarja kooki ja mina sõin Poire Helene-i ehk siis pirn Helene’i.

Digestivi läksime tegema juba terrassile, mis asus Rhone’i kaldal ja tegelikult oli väga ilus.

Kõht sai täis, toit oli hea, teenindajad olid küll osad nagu esimest päeva tööl :saamatud, aga see koht mahutab umbes 300 või rohkem inimest, nii et mingit personaalset teenindust ei saagi olla.

Tundub, et ümbruskond pole ka veel välja arendatud ja kuidagi kõle tundus see suur restoarnivabrik keset pooleliolevaid ehitusi.

Kõige suurem tõmbenumber oli Smart´ist tehtud akvaarium..