Jõudsin suvepäevadelt tagasi esmaspäeva lõunaks (ehk siis Tallinnasse arvuti taha) ja avastasin rõõmuga, et ma ei peagi neist midagi kirjutama, usinad kirjatsurad on juba kõik kirja pannud ja pildid ilusasti juurde.

Liina on oma kokkuvõtte koos piltidega suvepäevadest teinud siin ja  Inese mõtisklused, mis on tõeliselt nunnud-  kirja pannud siin. Aga eks neid hakkab riburada juurde tulema.

Panen kirja siinkohal tänusõnad Itile, kes meid oma majapidamisse lasi. Terve pühapäeva õhtu mõtisklesin selle üle, et kuidas elu ikkagi nii seatud on, et Itist Tallinna linna tüdrukust, on saanud austusväärne Võrumaa taluproua toredate heledapäiste lastega ja suurt kasvu tugeva mehega, kes talutöödeks kohe loodud.  Ja mina, sünnipoolest maalaps, elan Tallinna korteris ja juba 10 aastat pea iga päev mõtlen selle peale, et see elu pole õige…teed ja toimetad, aga seda õiget hingerahu ei ole.

Kuidagi on nii veel, et mida kaugemal Tallinnast, seda ehedamad ja vahetumad on inimesed.  Sel nädalavahetusel kus meil siis tõsine kultuuriprogramm ka taga oli, mõtisklesin, et ega Võrumaal ei jää külaskäigu emotsioon Prantsusmaa külaskäigu emotsioonidele sugugi alla. Perenaine pakub omatehtud sülti, pasteeti, mulgiputru, sõira,  vahukoore torti, mille biskviittainas nõnda kollane maamunadest nagu oleks safranit lisatud.  Värsked hapukurgid, soolaoad  ja kohalik meepuskar, mis igasugusele meil müügilolevatele eau-de- vie’ dele silmad ette teeb- ikka ehe Vastseliina trou.(mis on trou, loe siit)  See, et me ise ka leiba tegime ja selleks vilja veskil jahvatamas käisime, seda ei oskagi edasi anda…

Lõpuks ongi kõik ju inimestest kinni- inimesed peavad oma kodukoha kultuuri ja juurte üle uhked olema ja oma kohustuseks võtma seda edasi kanda, mitte Tallinnasse minema kerget raha teenima!

Ja Prantsusmaaga saab meie külaskäiku ka seetõttu võrrelda,  et nagu sealgi kui sõpradele külla lähed, pakutakse kohalikku värket maitsvat kraami ja siis on sul võimalus kohe umbes nurgataha gurmee restorani minna.  Tammuri küll päris nurgataga ei olnud,  aga kauge ka polnud.  Tammuri kohta pean ma veel natuke oma mõtteid settida laskma, et siin ülivõrretes rääkima ei hakaks kui ehe ja lahe ja õige kõik see on…
Krabi külateater oli ka selline elamus, mida ei saa blogis ümber jutustada.

Aga tänan ka kõiki osavõtjaid, kes kohale tulid ja laidan siinkohal ühte tegelast, kes kohale ei ilmunud ja sellest päev varem meile teada ei andnud, kuigi oli öeldud,  et Tammurisse minekuks tuleb öelda täpne inimeste arv, et selle järgi peremees toidukoguseid arvestada oskaks.

Kohtume kõikidega jälle Tigu sügispäevadel!
Mul endal fotokat polnud, hakkan Maarjalt ja Liinalt nüüd pilte “varastama “, et üles panna.

Laupäeva hommik

Ines õpib leivategu

Iti küpsetatud leib

Krabi külateater

Iti blogist: Minu köögis keetis igatahes Tigu kokk uhket ja erilist tomatisuppi! No küll mu köök alles lõhnas, isegi kala Evi käis köögis üle kaemas kõike 🙂 Mu köök oli täis nii põnevat kraami, millesarnast polnud ma ei näinud ega kuulnud. Äge!

Aperatiiv Tammuris: kohalikud järvekarbid vürtsika kattega...

Tammuri peremees Erki

Kahjuks ei tõusnud keegi hommikul üles, et Mannist pilti teha kui see päikesetõusu ajal kepikõnnile läks. Iti vist ainsana nägi, igatahes Iti blogist võib lugeda:
Hommikul või õigemini valge valuga oli meie Mann kepikõnnile läinud, võttis suuna Põdra Kolla maja poole, seal oli kelladega Bella teda haukuma tulnud a Mann oli ikka visalt edasi rühkinud. See oli nagu ma aru sain kella 5 ajal hommikul? Jummal. Igatahes kell 7 kuuleme läbi une, et keegu juba dushi all. Mannil oli väljas kõik laud koristatud ja puha.
Tammurist pidid on üleval Vernandal siin