Michelin- reisijuhist tärnideni..

Kuidas kõik algas?

1891 aastal leiutasid vennad Michelinid vahetatava õhkrehvi. Selleks, et neid kumme võimalikult palju kulutataks ja ostetaks, oli vaja nippi, mis inimesed oma autodega,(mis aastaks 1900 olid saavutanud “peadpööritava” kiiruse- kohati üle 50 km tunnis!) rohkem sõidaksid.

Niisiis aastal 1900 ilmub Michelini esimene reisijuht, mida vennad jagasid tasuta kõigile auto-, väikesõiduki ja isegi jalgratta omanikele.

Nägi ta välja selline:

Esimene reisijuht sisaldas peamiselt jutte õhkrehvide imelistest omadustest. Kuid raamatu keskel oli tähestikulises järjekorras loetelu Prantsusmaa linnadest ja küladest. Iga kohanime taga  kaugus mööda maanteed “maailma nabast”  ehk Pariisist, elanike arv.  Ja sellest esimesest teatmikust on pärit ka märgid, mis jõudnud ka uude sajandisse: tilluke château tähistas hotelli, väike ümbrik postkontorit, punane rist linnas resideeruvat arsti, auruvedur jaama ja mutrivõti autoremondi töökoda.

Esimeses teatmikus olid kirjas niisiis autoremonditöökojad ja hotellid, kuid puudusid restoranid.

Tehnika areng

1920 aastaks oli olukord muutunud- autod olid muutunud töökindlamaks ja õhkrehv polnud ka miski uudis. Toit seevastu ei kaota oma võlu kunagi ja kui  André Michelin avastas ühes garaazis tööpingi alt kasutult seisvaid reisijuhte, võeti vastu 3 põhimõttelsit otsust (mis kehtivad  tänapäevani):

1. Reisijuhti võetakse sisse restoranid

2. Seda ei jagata enam tasuta, vaid läheb müüki raamatupoodidesse

3. Kuulutusi ja reklaami ei avaldata

Ja ei läinudki kaua aega mööda, kui rahvas hakkas reisijuhti ostma pigem restoranide loetelu pärast kui näpunäidete pärast kuidas kummis rõhk õigeks saada.

Iga aastaga võeti sisse üha rohkem restorane ja seetõttu tuli restorane liigitama hakata. 1926 aastal võeti kasutusele tärn, et tähistada head söögikohta. Teine ja kolmas tärn tekkisid eelmise sajandi varastel 30.-tel. Michelini tärnid-stiliseeritud rosetid, mida selle tööstusharu professionaalid “küpsisteks” nimetavad, on köögiolümpia kuldmedalid.

Pildi ülanurgas need kuulsad rosetid ehk tärnid

1944 ja 1945 aasta

1944-l aastal kui Suur Armaada oli kogunenud Inglismaale ja valmitus koos liitlasvägedega Normandiat vabastama, olid okupandid kõik teeviidad ja tähised hävitanud. Liitlasväed kasutasid 1939 aasta Michelini reisijuhi kaarte kuna  need olid täpsed!

1näide Le Guide 1939  linnaplaanist

1945 aastal kui sõda lõppeb, jätkab reisijuht ilmumist, kuid raamatus on märge: meie andmes ei ole nii täpsed kui sõjaeelsed, sest puudub kogu informatsioon kaardil märgitud hotellie ja restoranide olukorra kohta(sõjas täielikult või osaliselt hävinud etc…)

Aasta 2000

Aastal 2000 toimub Michelini kasutajate plahvatuslik kasv: nimelt avatakse veebileht www.michelin.com, mis võimaldab mitmes keeles ja mõne klikiga saada hulga informatsiooni.

Michelini areng restoranide alal

Kui autoga reisimine muutus populaarsemaks, lisati ka naabermaade söögikohtade, hotellide ja garaazide soovitused. Tänapäeval leiab tutvustamist rohkem kui 45 000 hotelli ja toitlustusasutust üle terve Euroopa ning Prantsusmaal on tänaseks müüdud teatmiku kokku juba üle 30 miljoni eksemplari! Michelin Guide jagab soovitusi selliste maade kohta nagu Prantsusmaa, Madalmaad, Itaalia, Saksamaa, Hispaania, Portugal, Šveits, Suurbritannia ja Iirimaa. Lisaks veel eraldi suured metropolid. 2005 aastast lisandus New York.

Michelini inspektorid

Michelini inspektorid on aga omatte huvitav teema: neid ei avaliskustata kunagi, nad töötavad incognito, nad peavad olema tagsihoidlikud nii oma käitumises kui välimuses. Sellest, et sa oled süüa armastav haritud maitsmismeelega inimene, ei aita. Peab olema vähemalt 8 aastat baasharidust hotellinduses või restorani alal. Seejärel järgneb 2 aastane koolitus Michelini juures.

Nende töö näeb välja selline: Michelini inspektorid reserveerivad laua või toa väljamõeldud nime all, maksavad ise arved ning peavad kirjutama raporti oma kogemusest ja tähelepanekutest veel samal päeval. Selle raporti põhja on Michelini kontsern ise välja töötanud ning põhineb ta sama tüüpi asutuste võrdlusel. Inspektorid reisivad mööda maid ringi ning keskmiselt einestab igaüks neist aasta jooksul 240-s erinevas toitlustuskohas ning ööbib 130-s erinevas hotellis. Samuti teevad nad ka etteteatamisega külastusi ning neid võib koguneda kuni 800 aastas.

Toidukohtade tärnitamine

Kõige kuulsam osa protsessist ongi toitlustuskohtade “tärnitamine”. Teatmik annab üks kuni kolm tärni vaid väga väikesele osale toitlustusasutustest ning määravaks on alati toidu kvaliteet. Ühe tärni saab koht, mis on “omas valdkonnas väga hea”. Kaks tärni antakse kohale, “mis on väärt väikest kõrvalepõiget teelt, sest seal pakutakse võrratut toitu”. Kolm tärni, ehk kõrgeima võimaliku reitingu saab toitlustuskoht, milles pakutakse “võrratult erilist toitu, mis on väärt eraldi kohale sõitmist”. Michelini tärne võetakse toitlustusäris väga tõsiselt, sest tärni kaotus võib koheselt kajastuda ka käivete miljonilistes kukkumistes. Samas saavad 3-tärni omanikud küsida pakutava roa eest sadadesse eurodesse ulatuvat hinda.

1955 aastal lisandus veel üks kategooria “Bib Gourmand”, millega tähistatakse söögikohta, kus pakutakse “head toitu mõistliku hinnaga”. Sellise kohas ei tohi näiteks toidu hind ületada £25 (Suurbritannia) või €36 (Iirimaa). Nimi Bib on lühend nimest Bibendum, millist kannab firma üle 100 aasta vanune logo ehk Michelin Man.

2006  aastast alates on eraldi märgistatud ka kohad, millel on huvitav veinikaart. Samuti hotellid, mis pakvad spaa teenust.

Michelini tärnisüsteemi puudused

Michelini tärnidesüsteemil on loomulikult ka oma puudused. Pika hindamisperioodi ajal võib restoranis paljugi muutuda nii paremuse kui ka halva poole, kuid aeglane süsteem seda ei registreeri. Ka pole ta eriti kompetentne hindama teiste rahvuste kööke, mis on erinevad klassikalisest Prantsuse cuisine´st. Siit tulenevalt saab öelda, et kõik, mis puudutab Prantsusmaad, on vägagi tõsiselt võetav. Need kohad, mis jäävad kaugemale ehk siis teistesse riikidesse – noh, siin on paljugi vaieldavat teiste toidukriitikute ja spetsialistide meelest.

2009 aasta Michelin Guide´d (võimalus on-lines osta)

Kasutatud materjal: Michelini koduleht: http://www.michelin.fr , Eesti Peakokkade Ühenduse koduleht http://www.chef.ee, Peter Mayle “Prantsuse naudingud”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.