Kui meie Eestis oleme nimetanud Pärnu hellitavalt suvepealinnaks ja Otepää talvepealinnaks, siis prantslastel on õige palju pealinnu peale Pariisi. Sidrunite pealinn on näiteks Menton, mustade suitsuploomide pealinn on Agen, Castelnaudary on cassoulet pealinn ning meloni pealinnaks on Cavaillon.

kaart on pärit melonifestivali kodulehelt http://www.avignon-et-provence.com/tourisme-luberon/melon-cavaillon/index.html

Esimesed melonid saabusid Prantsusmaale koos paavstiga Itaaliast Cantalupost oma 500 aastat tagasi. Cavaillon oli tollal paavsti omanduses, kliima oli sobiv: kuiv, kuum ja päikesepaisteline, mis on  melonile nagu loodud ja kantaluupide järeltulijad lõid õitsele.

Iga aasta juulis toimub Cavaillonis suur melonifestival.  Sel aastal oli see 10 ja 11 juuli. Võib vaid ette kujutada seda magusat melonilõhna hõljumas kogu linnas…

Peter Mayle raamatust saab ka õpetuse kaasa, kuidas melonit välja valida:

Meloni valite te välja seda üle vaadates, seda hoides ja koputades ja seda nuusutades. Melonil on üleval nibu ja all pécou ehk saba.  See pécou nimelt – peaks olema sama värvi kui ülejäänud melon. Väike lõhe pécou ümber, värvunud punast tooni, on kindel märk küpsusest- “tilk verd”, mis on tekkinud suhkru immitsemisel meloni viljalihast ja kristalliseerumisel.

Nüüd vaadake koort. Loodus on jaganud Cavailloni meloni käepäraselt segmentideks, mida märgistavad sinikasrohelised jooned. Heal melonil peaks olema 10 niisugust segmenti- ei rohkem ega vähem. See on melon de dix(dix=10). Tõstke ta üles. Ta peaks tunduma tihe ja raske. Kopsige teda sõrmeotstega. Hääl peaks olema õõnes. Lõpuks pange oma nina pécou (aga mitte nibu) juurde ja hingake sisse seda puhast, magusat lõhna.

Kes prantsuse keelt tönkab-  link mõnedest  meloniretseptidest. Ise armastan melonit lihtsalt Serrano või Parmaga süüa…