Ühel maikuu ilusal laupäeval otsustasin jala Tigusse tulla. Elan ma Pelgulinnas ja plaan oli, et lähen üle Toompea ja siis Raeplatsi ja vaatan restoranide terrasse, sest meil endal veel siis polnud.

Esimene terras, mis vastu tuli oli  Tallinna hotelli oma (no ei taha ma seda Meritoni ette öelda) ja mulle täitsa meeldis see.  Mõtlesin, et kui mul oleks roller, siis sõidaksin ma igal hommikul sealt läbi, et oma hommikukohvi ja croissant teha ja loeks ühe päevalehekese läbi etc. Päike paistab kenasti peale ja puuduvad ühed asjad, millest ma kohe räägin ja mida kogu Vanalinna terrassid on täis…

Raeplatsis ja Viru tänaval on tehtud terrasse juba aastaid, omanikel on tulnud kapitali ja kogemusi ja platsid lähevad üha kaunimaks. Tore on ka, et seati heleda vihmavarju nõue ja Raeplatsil “ei löö silma peast välja” Saku ja A. L. Coq-i vastavalt siis sinised või punasesd vihmavarjud.  Sellisel ühevärvilisel põhjal ei karju see reklaam nii hirmsasti näkku.  Mööbel on ka tore soetatud,  kohe nagu Saint Tropez või  Monte Carlo. Aga…. nii kui sina maha istud ja oma klaasikese näiteks mulliga jooki (Tigu keeles on see Prosecco), saabub sinu juurde mingi mutike heegeldatud mütsi või liblikakujulist juukseklambrit müüma ja mingi mutt leiab, et ta peab sust kohe portree maalima. Tüütu, eksole?

Kuigi Itaalia randades on ka väga tüütu- iga 5 minuti tagant sõelub mingi aafriklane sul lamamistooli eest mööda ja tahab sulle puust kaekirjakut või piraatplaate müüa, on see   halva immigraatsiooni poliitika tagajärg ja kuidagi mõistad seda. Meil on aga omad inimesed, sellina odav Ida-Euroopa luhvt on sel asjal küljes.

Ma olen üldse selliste sahkerdajate suhtes ülitundlik. Ma ei saa aru, miks neil inimestel ei võiks olla kuskil Viru tänavas tasuta pink ja las seisab seal oma mütsiga. Tavaliselt on need vanemad inimesed ja pärast hakkab veel endal ka halb, kui oled mutikese ära ajanud.

Eile ajasin ma aga Tigust sõna otses mõttes lapi ja harjaga välja ühe tuntud sahkerdaja, kes kohvikutele käib oma puust ajalehe hoidjaid pakkumas. Aastal 2006, kui me Tigu avasime, käis see “härrasmees”  oma puutoigast pakkumas- sai viisakalt ei öeldud, meie ei pane ajalehti, meil on oma raamaturiiul. Siis hakati pankroti ja jumal teab millega ähvardama ja ma saatsin selle onukese välja, palvega mitte naasta. Aga vanainimese mälu on kehvake või lootis ta kui bussiga mööda sõitis ja terrassi maja ees nägi, et järsku uued omanikud ja tuli jälle pulk kaenla all. Selliseid inimesi , kel sahkerdamine veres, ei muuda miski. Ta vatrab ja on nii piisavalt tüütu, et paljud restoranid ongi tast lahti saamiseks lasknud selle hoidja üles panna. Vaatamata sellele, et nüüd on sellest ebameeldivast kodanikust, kes talvel jõulukuuski müüb ja suvel oma puust toigastega sahkerdab ehk aastani 2011 rahu, oli ikkagi enda tasakaal tükiks ajaks häiritud ja ebameeldiv emotsioon saadud.

Ja kuiRaeplatsi joonistajad ja heegeldatud mütsi müüjad meieni peaksid jõudma, saavad ka kõik “lapiga”. Meil on aga muidugi oma probleem- eile, olles istunud 30 minutit terrassil, möödus minust vähemalt 10 asotsiaali, kes prügikastides tuhnivad.  Ei saagi elada oma ilusas maailmas, tegelikkus ja teravad sotsiaalprobleemid lihtsalt vahivad igal sammul vastu.

Praegu kirjutades lõi järsku pähe, et Prantsusmaal selliseid sahkerdajaid pole, küll aga käivad seal Pakistani päritolu lillemüüjad (nagu Hispaaniaski) ja see ka üsna tüütu…Rääkimata autoakna pesijatest…

Olles selle jutu juba kirja pannud ja järele asja üle mõelnud, siis mõtlesin lisada, et tegelikult on mul kahju, et on kadunud lihtsad ametid nagu saapapuhastaja tänaval või supermarketis kotikandja, kes aitab sul käru autoni lükata.  Mõned inimesed  on sotsiaalsed hälvikud ja ei suudagi vastutusrikkamat tööd teha.  Aga tänapäeval keegi ei taha 1 krooni anda ära, et mõni poiss käru lükkaks su autoni.  Ikka ise!