Jõgeva Sordiaretusjaam

Jõgeva alevik paikneb Jõgeva linna vahetus läheduses, kunagise Jõgeva mõisa südames, mis on looduslikult väga kaunis koht Pedja jõe kaldal.

Jõgeva alevik on asupaigaks ka meie vabariigis ainukesele omataolisele asutusele – Jõgeva Sordiaretuse Instituudile, kus alates 1920. aastast on tegeldud erinevate põllukultuuride aretusega.

Täna müüdavad kartulisordid on: ReetMaretPiretAntiJukuAntsSarmeVigriAndoFontaneDittaImpalaSecuraPrincessVarajane kollane

Köögiviljad:AedhernesTomatAedubaRedisPorgandSöögisibulKapsas

Õlilina   KiukanepÕlikanep

teraviljad:  OderKaerSuvinisuTalinisuTalirukis

kaunvili: PõldhernesPõlduba

Jõgeva Sordiaretuse Instituut alustas oma tegevust 1920. aasta maikuu keskel,
kui endises Jõgeva mõisas alustati Eesti Sordiparanduse Seltsi (ESS) ja Eesti
Seemnevilja Ühisuse (ESÜ) algatusel põllukultuuride sordiaretust ja seemnekasvatust.
Loodud asutus kandis nime Jõgeva Sordikasvatus ning selle rajajaks ning esimeseks
juhatajaks sai Mihkel Pill. Sellise asutuse loomisele oli eelnenud Eesti Sordiparanduse
Seltsi rajamine, mille asutamiskoosolek peeti 30. märtsil 1919. aastal Tallinnas
Lootuse seltsi ruumides. Koosolek otsustas M. Pilli ettepanekul asutada Eesti
Sordiparanduse ja Seemnekasvatuse Edendamise Seltsi. Samal koosolekul otsustati
asutada ka Eesti Seemnevilja Ühisus. M. Pilli kava kohaselt pidid mõlemad asutused
töötama Rootsi aretusfirma Svalöfi eeskujul tihedas kontaktis – üks sordiküsimuse
teine seemnekasvatuse lahendamise alal. M. Pill oli seltsis eestseisuses ja asjaaja.

ÜLEVAADE UURIMISTÖÖST AASTAIL 1946 – 2006 ( copy-pastepõllumajandusdoktor Ants Benderi ettekandest )

36 aastat (1956-1992) kuulus Sordiaretusjaam  EMMTUI koosseisu. Liitumisel olid Eesti põllumajanduses toimumas suured muutused. Seni käsitsi või hobujõul tehtud töid asendasid järjest enam masinad, suurenesid kasutatavad orgaaniliste ja mineraalväetiste kogused, üha enam rakendati keemilisi taimekaitevahendeid. Kõik see seadis sordiaretajate ette täiesti uued ülesanded. Kui varem oli näiteks teraviljasortide hindamise üheks kriteeriumiks põhusaagi suurus, siis kombainide kasutuselevõtt tingis vastupidise aretussuuna – pikk kõrs ja sellest tulenev rohke põhk ning kalduvus lamandumisele aeglustasid või muutsid kombaini töö koguni võimatuks. Kartulisordid, mida varem kasvatati vaid hobujõu abil, osutusid kartulikombainide ja järeltöötlemisseadmete kasutu-selevõtul sobimatuteks. Üleminek looduslike rohumaade kasutamiselt kultuurrohumaadele seadis aretajate ette ülesande tegelda senisest laiema liikide spektriga, pöörates seejuures järjest enam tähele-panu saagi kvaliteedile. Universaalsortide asemel suurenes nõudmine eriotstarbeliste heintaimesortide järele. Tagantjärgi võib kinnitada, et Jõgeva Sordiaretusjaam suutis ajaga kaasa minna ja tootmise uuenenud nõuetele vastavaid sorte luua.
Loomulikult oli igal Jõgevalt tulnud sordil oma tähtsus ja täita meie põllumajanduses kindel ülesanne, kuid selle 36 instituuti kuulumise aasta suurimateks kordaminekuteks sordiaretuse alal võib lugeda järgmisi sorte: talirukis ‘Vambo’ (rajoonitud 1973) ja ‘Tulvi’ (1986), talinisu ‘Universaal’ (1960), oder ‘Elo’ (1989), kaer ‘Viker’ (1981) ja ‘Alo’ (1986), põldhernes ‘Mehis’ (1981), kartul ‘Olev’ (1956), ‘Sulev’ (1962) ja ‘Ando’(1977), punane ristik ‘Jõgeva 433’ (1960), hübriidlutsern ‘Jõgeva 118’ (1961), põldtimut ‘Tika’ (1992), kerahein ‘Jõgeva 242’ (1960), aasnurmikas ‘Esto’ (1977), punane aruhein ‘Kauni’ (1989), tomat ‘Koit’ (1968) ja ‘Visa’ F1 (1983), aedhernes ‘Looming’ (1965) jt. Täpsustuseks olgu lisatud, et tol ajal peeti juba sordi üleandmisel soovitavaks, et aretusnumbrit oleks eelnevalt katsetatud ka tootmises. Kehtinud korra kohaselt eelnes sordi rajoonimisele praegu kehtivast pikem riiklike katsete periood (enamikul heintaimedel näiteks 8 a). Sellest tulenevalt olid uued sordid juba rajoonimise ajaks tootmises levinud (see oli isegi rajoonimise üks tingimusi), mistõt-tu toodud aastaarvud ei iseloomusta kuigi täpselt sortide tegelikku jõudmist tootjani.
Paljusid Jõgeval aretatud sorte on tunnustatud ja kasvatatud ka väljaspool meie vabariiki. Seni suurima levikuga on neist olnud kartulisort ‘Sulev’, mida kasvatati paljudes NSV Liidu piirkondades – maksi-maalselt 1973. a 230 841 hektaril, olles impeeriumis kasvupinna poolest sordi ‘Lorh’ järel teisel kohal. Meil aretatud sort ‘Olev’ oli samal aastal kartulisortide seas kasvupinna poolest impeeriumis kuuendal kohal (137 928 ha). Aasnurmikas ‘Esto’ oli üldse esimene Nõukogude Liidus aretatud murusort ja seoses Moskva olümpiamängude ning sellega kaasnenud ehitustegevusega leidis eriliselt sooja kasuta-jate vastuvõtu. Nii mõnigi eespool loetletud sortidest on aja proovile hästi vastu pidanud ja tootjad kasutavad seda praegugi. Neist murusordid aasnurmikas ‘Esto’ ja punane aruhein ‘Kauni’ on riiklikus sordinimekirjas käesoleval ajal lisaks Eestile ka Soomes.
Jõgeva SAJ ülesandeks aretuse kõrval on kogu eksistentsi vältel olnud olemasolevate sortide säilita-mine ja algseemnekasvatus. Instituudi koosseisu kuulumise ajal kehtis meie maal plaanimajandus ja asutusel kindlad seemnetootmise koguste kohustused. Nagu aruannetest lugeda, ei jäänud sordiaretus-jaam põllumajandusministeeriumi seatud seemnekasvatuse kohustuste täitmisel võlgu, pigem vastupi-di, enamikul aastatel ületati plaanilisi koguseid. Liikide ja sortide osas, mille seemnesaak sõltus ilmas-tikust, peeti kohapeal seemne reserve. Sordiaretusjaama teadurite kohuseks oli suunata ja nõustada seemnekasvatustegevust vabariigis. Jõgeval peeti suviti seemnekasvatajatele ja agronoomia eriala üliõpilastele kahenädalisi õppekursusi, teadurid võtsid osa vabariiklike seemnepõldude tunnustamise komisjonide tööst ning osalesid ekspertidena sortide rajoonimiskomisjonides.
Teaduse saavutuste ellurakendamise kiirus ja ulatus sõltub oluliselt nende populariseerimisest. Selles osas olid Jõgeva SAJ teadurid EMMTUI lõikes edukaimad. 36-aastase viljaka koostöö vältel anti välja 5 EMMTUI teadustööde kogumikku pealkirja all “Sordiaretus ja seemnekasvatus” (1967, 1970, 1977, 1985, 1990), lisaks eriväljaanded ning arvukad artiklid Eesti ja üleliidulistes ajakirjades. Tolleaegsete
publikatsioonide temaatika analüüs näitab, et kõige arvukamalt käsitlesid Jõgeva teadurite artiklid uute, siin aretatud sortide tutvustusi, kuid ka sordiaretuse meetodeid ja nende kasutamist praktilises aretustöös. Koos siin aretatud sortide tutvustamisega on teadustöödes käsitletud ka nende ja mujal aretatud sortide agrotehnika üksikasju (külvisenorme, väetamist, saagi sõltuvust ilmastikust jm). Arvukalt publitseeriti ülevaateid maailma sordikollektsiooni uurimustest, mida aretaja pidi paratama-tult tegema aretustöö lähtematerjali tundmaõppimiseks, kuid mis olid ühtlasi kasuks mujal maailmas toimuva aretustöö suundumuste jälgimisel ja sortide valimisel riiklikesse katsetesse. Eri rubriigina peab rõhutama Jõgeva Sordiaretusjaama resistentsuse ja biokeemia laboratooriumi teadurite publikatsioone sortide saagi kvaliteedi ning haiguskindluse osas. Hulk uurimusi on avaldatud teraviljade, kartuli ja heintaimede seemnekasvatuse vallas.

ajalugu ja tänapäev(Margus Essi ettekanne)

7 responses to “Jõgeva Sordiaretusjaam

  1. ma olen pikka aega pudru jaoks kasutanud läti kollast, kord ka gnocchisid teinud.

    no siis tuleb see sepakoda ka plaani panna.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.