2 pühapäevast restoranikülastust

Eelmisel pühapäeval ehk siis 22-l märtsil  sai lõpuks ära külastatud restoran La Bottega– hõbelusikas 2008  kui  parim toidu-ja veinisobitaja. Noh, natuke muigama see autasu pani- mitte sellepärast, et nad veini ja toitu sobitada ei oska. Pigem seetõttu, et nad 2008 aasta lõpus ennast alles avasid ja esialgu nagu kuulda oli üle kivide-kändude nagu käivitamisel ikka. Aga ei nori- parim, siis parim!

Söök oli täitsa hää,  eelroaks võetud tuunikala trio oli küll lauda jõudes juba külm. Kokana saan ma väga hästi aru- paned taldrikule välja, aga ettekandja ei tule, sest klient soovib hoopis juttu vesta… Sellepärast ma Tigus vahel tormangi ise taldrikuga köögist välja- on asju, mis ei tohi minutikski vedelema jääda.  Mina sõin vasikapõski, mis on linna peal juba legendiks saanud ja see toit oli aus.  Eelroaks võtsime veel peale selle õnnetu tuunikala -metssea lasagne. Selle roa juures tahaks eraldi kiita seda juustu, mis seal peal oli. Arvan, et see oli pühvlipiima burrata, sest see sõna käis menüüst  läbi.  Kelner oli  korralikult õpet saanud,  kõik kohustuslik Eesti restorani vestlus sai maha peetud ehk kuidas maitses küsimus esitati püüdlikult iga toidukorra järel 🙂

Restoran ise on ka ilus- mind veidi selle uhke trepi kollane värv häiris- meenutas sauna eesruumi, aga see on minu kiiks- selle on kindlasti oma ala spetsialistid suure raha eest teinud ja ju nii on õige ja originaalne.  Natuke häiris ka veiniriiulitele paigutatud butafooria- nimelt näevad seal seisvad veinipudelid  nagu päris välja, aga veinikaardis neid ei ole. (tegelikult häiris väga, sest otse mu silmade ees oli Pio Cesare 2000 aasta Barbaresco või Barolo ja kelner soovitas mulle püüdlikult 2007 aasta punaveini!)  Veinikaart oli natuke nõrk ühe tubli veinipakkuja restorani kohta. Samas ega Itaalia trattorias pole niigi palju veine.  Hullem oli see, et veinid olid  liiga kallid! Mitte, et 540 krooni vein, mis me ostsime, restoranis kallis oleks, aga selle veini normaalne restoranihind oleks olnud 380 krooni. 800 krooni eest tahaks juba head veini saada, mitte tavalise restorani 450 kroonist jne. Teiseks Itaalias trattoria on tavaliselt pereettevõte ja see on armas kui kaardis on veinid, mis kuuluvad nende sõpradele ja naabritele.  La Bottega pole aga mingi pereettevõte ja kui veinikaardis laiutavad vaid veinid, mille maaletoojad on tuntud oma agressiivse müügipoliitika ja muu meelehea pakkumisega,  siis ei saa ma kasutada sõna armas või nummi…

See jutt, et Vanalinn ja Vene tänav ja seal peavadki hinnad kallid olema, on ka natuke vale, sest täna lähme me Tigu kollektiiviga Ribesse.

Kokkuvõte Ribest homme….

One response to “2 pühapäevast restoranikülastust

  1. no ütleme nii, et meil valitsesid suht samad tunded. see põsk oli täiega to die for, aga NO MIKS peab ruumi dekoreerima nende venide tühjade pudelitega, mida tegelikult ei saa osta?!? ja siis see vein, mille hinda sa tead, maksab selle veini raha, mida sa seal seinas näed ja osta ei saa… mina ei suut kuni lõpuni otsustada, et kas see kõrge lagi, udupeen dekoor ja kallid hinnad ikka on päris peretrattoria või ei, kuigi koht ise on ju tore ja söök hea. aga ma lähen sinna enne lõpliku arvamuse väljakujunemist veel korra. võibolla.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.