Nüüd on ta siis ära nähtud lava pealt ka. Tema muusika ja just nimelt see plaat nimega Rogamar, mida ta praegusel tuuril promob, on meil Tigus tihti taustaks. Nii et laulud olid selged, oleks võinud kaasa laulda. Paraku aga kui valgus kustus, pillimehed tõmbasid esimesed noodid ja Cesaria tuli paljajalu lavale, siis tuli pisar härdusest silma ja vajusin lummusest tooli sisse ja ei julgenud hingatagi. Läks tükk aega, enne kui ma oma emotsioonid tasakaalu sain ja hakkasin käsi kaasa plaksutama. Peale vanaproua oli ka ansambel lihtsalt vapustav- viiulimees ja saksimees ehk ainsad, kes seisid pilli mängides lõid toredasti tantsu ja mingi hetk ma piilusin- kas nad ka on paljajalu. Ei olnud!
Vahepeal tuli instrumentaalpala, diiva istus lauakese taha, mis tema jaoks oli lavale toodud, süütas sigareti ja puhkas jalga. Mina mõtlesin, et vaatamata üleüldisele suitsetamiskeelule kui Cesaria tuleks Tigusse-temal lubaks ma suitsetada ka otse suitsuanduri all ja pakuks ise tuld.
Pisike stoori ka: Cesária Evora on Capo Verde täht- seal on ta sündinud ja seal ta elab. Tema kuulsus saabus hilja-1988 aastal, kui kohalik prantslane ta Pariisi kutsus, et plaat lindistada- sinnani laulis ta kohalikes sadamakõrtsides. Laulab ta kreooli keeles- see on portugali keele dialekt. Ei oskagi öelda muud, aitähh prantslased, et te sellise pärli kuskilt maailma otsast üles leidsite!
Laul oma kodusaarest: Cabo Verde
Nii hää, et hää elamus.
See sigareti suitsetamine on tal vist puhkamiseks vajalik. Estonias ka tegi, aga siis istus rahulik ja ei lobisenud. Krizankal kui suitsupaus oli, siis ajas juttu ka.
Ta kuidagi hakkab mõjuma seestpoolt (no ei tule parem väljend pähe).