Viimasel ajal olen üsna tihti jälle kuulma hakanud fraasi, et need Prantsuse veinid on hapud ja pahad ja vot see Itaalia- küll seal osatakse head veini teha.
Vanasti tegi mulle see rõõmu- mõtlesin, et jumal tänatud- jääb mulle rohkem prantslasi. Aga selline tubli selgitus-ja müügitöö on teinud seda, et meie prantslaste riiul on palju liikuvam, kui itaallaste oma.
Eile me tutvustasime Alarile Madirani(ja tutvusime üle hulga aja ka ise) See vein peaks meeldima neile, kes on Amarone sõbrad. Madiranil pole küll midagi pistmist Amarone tehnoloogiaga , mida nimetatakse appassimento´ks: pärast marjade korjamist jäetakse need looduslikult 3 – 4 kuuks kuivama ja alles seejärel pressitakse mahl.
Madiran Montus 2003, on tõsine jõumeeste jook- kangust sees 15,5 kraadi ja laagerdunud 6 kuud Prantsuse tammes. Ehk need, kelle jaoks vein vahel hapu tundub olema- siin pole seda hirmugi- tammega kõik hape ilusasti ära tapetud ja alkohol annab veel oma magususe ka juurde. See, mis veini minu jaoks huvitavaks teeb, on Tannat viinamari, mida selles veinis 80 %. Tannat on Midi-Pyrénées-s kasvatatav viinamari, millest tehtud veine kutsutakse vin noir- mustad veinid, just nende tumeda värvi pärast.

Vacqueyras on Rhone oru AOC oiirkonda jääv vein-nn. Chateuneuf-du-Pape´i väikevend. 98% veinitoodangust on punane vein, mille koostis on paika pandud nõuetega: grenache (50 % minimum), syrah, mourvèdre (25 % minimum), cinsault (maximum 10 %)Veini iseloomustub lõhnas oleves tugev animaalsus ja vürtsid ehk siis tõsine talvevein. Meil alates tänasest müügil
2006 Vacqueyras „Les Christins“ AC, Perrin & Fils
Lugeda saab veinist täpsemalt-kuidas koristati, mis auhinnad Chateau Beaucastel blogist: siin

Gigondas- jällegi vein Rhone´i orust, alternatiiviks Chateauneuf-du-Pape´ile.
Tahtsin siia ka paar rida tarka juttu kirjutada, aga leidsin toreda asja internetis kolades: Prantsusmaal elav eesti ajakirjanik Anna Gerretz – De Muynck kirjeldab spetsiaalselt Estravellerile kirjutatud artiklis oma ringreisi Avignoni veinipiirkonnas, kus nii mõnigi uus veinisort pakkus meeldivaid üllatusi. Siin tema kirjeldus ühest Gigondase veinimajast :
Mehelikku veini kääritavad naised
Kuigi pean maailma kõigi asjade jagamist feminiinseks ja maskuliinseks äärmiselt jaburaks, oli seekordne võrdlus tõesti tabav. Gigondas on üks kolmeteistkümnest Côtes du Rhône’i cru’st ja tema iseloomustamiseks kasutatakse tihti sõna metsik. Tegemist ei ole sugugi robustse veiniga, aga maitsebukett on äärmiselt jõuline ja täidlane ning alkoholi sisaldus kõrge, 14 kraadi. Kuigi Gigondas on kuulus nimi, olen alati eelistanud Burgundia rafineeritud delikaatsust, nii et olin jälle teel veinikülla, mis mind üldse ei huvitanud.
Vaatepilt, mis meile Domain de la Mavette’is avanes, oli tõesti üpris üllatav. Just sedasorti segadus, mille kohta sakslased armastavad öelda, et oh kui prantslaslik. Keset teed vedeles roostetanud käru, tagahoov oli justkui vanakraamiladu või hoopis talumuuseum ja kuna uue veini tegu oli parasjagu pooleli, siis õhk käärimise lõhnast ja veinikärbestest paks. Sel õhtul peeti koristustööde lõpupidu. Kõik hooajatöölised olid parajalt lärmakalt purjus ja ametis prantslaste lemmikajaviite petanque mängimisega. Kogu vaatepildile lisas vürtsi loojuva päikese saatanlikult punane kuma. Peremehe asemel tervitasid meid aga hoopis kaks võluvat kaunitari – Domaine de la Mavette’i omanik Sandrine Lambert ja tema veinimeister Beatrice – selles mehelikus majas oli võim naiste käes.
Parajalt purjus ja väga näljased
Alustasime degusteerimist 1998. aasta veiniga. Esialgu tundus põnev, aga järelmaitse oli liiga tanniinine, kleepus hammaste külge ja kuivatas suud – ühesõnaga liiga noor. 95. aasta oma oli aga juba suurepärane: punaste marjade ja kannikese lõhnaga, vürtsikas, täidlane ning just parasjagu tanniinine. Gigondas ongi parim just seitsmeaastaselt. Loomulikult võib teda heas keldris ka veidi kauem hoida, aga see ei muuda maitsebuketti paremaks. Lõpetuseks lubas veinimeister Beatrice midagi väga erilist pakkuda ja ronis itsitades üle maaslamavate torude üpris räpaka välimusega keldrinurka, pusis seina küljes oleva kraani kallal ja ulatas meile klaasi ebamäärast värvi hägusa vedelikuga. “See on meie uus vein, kõigest paar-kolm päeva käärinud.” Päris meeldiv oli – soe, natuke kidisev ja magus. Meenutas pigem mustsõstraid kui viinamarju, jõuline Gigondas oli alles kauge tulevik.
Kui lõpuks keldrist välja saime, oli väljas juba pime, meie parajalt purjus ja väga näljased. Unustasime selleks õhtuks tuledes särava Avignon’i ja peatusime esimeses külarestoranis, sest Gigondas ja korralik tükk seest veidi verist loomaliha on teineteise jaoks justkui loodud. Loomulikult tellisime ka pudeli Gigondas’d, aga tootja oli teine ja mulle tundus, et midagi justkui puudub. Võibolla on vaja just natuke naiselikku õrnust, et muuta see mehelik maitsebukett täiuslikuks?
(tekst pärineb aadressilt http://www.estravel.ee/estraveller/jan_mar2003/gigondas.html
Mina olen veinivärginduses väga paindlik, st ilmastikust ja aastaaegadest sõltuv. Näiteks eelmise sooja ja lumetu talve jooksul “korralikke” punaveine eriti ei isutanudki, samas sai proovitud mitut pinot’d. Sel talvel aga lähevad just sellised jõumehed hästi, ilm ja temp ju sellised karmid ka.
Nii et väga palju sõltub minu jaoks ilmast.
Aga tuleb tunnistada, et Rhone tervikuna mulle ikka kangesti meeldib. Mingi ürgse talupojalikkusega vürtsitatud võimsad joogid. Pinot on muidugi kah sõnniku ja lauda hõnguga, aga seda teises võtmes.
Samas kui ma tahaksin veidi nõtkemat (loe hea happelisusega), mitte sellist tugevat tünnitõmmist, siis ma vaataks kusagilt Põhja-Itaaliast midagi (Valtellina näiteks, või siis elegantne Piemonte muidugi).
Aga Prantsuse veine hapuks pidada… siis ei läheks Itaalia ju ammugi mitte… Anna neile torisejatele siis mõni tammemaitseline Rioja crianza 😛
Aga midagi seal ju ometi müüakse? Pane kirja, mis veinid seal on- järsku osakan aidata, et kas hea või halb..
“korraliku” punaveini alla ma mõtlesin siis noid tõsiseid rhone machosid, peale mille lonksamist teed “uhhh” ja pistad lihatüki suhu 🙂
jah ja kukud pikali- nagu mina eile peaaegu tegin. See Madiran (pole küll Rhone), ikka on nii võimas, et üllatusest kukud…
ma kusjuures mõtlesin reedel sinna minnes nimesid üles kirjutada ja küsida arvamust.
aga enne tööpäeva lõppu tiris jure mu miskisse kalatarvete poodi, kus oli kõrval ka veinipood. ja seal ma siis vahtisin neid riiuleid, bordeaux ja bordeaux, neid ma ei julenud osta, kuna olid kahtlaselt odavad.
siis valisin välja Languedoci Saint Juery De Neffiez 2007 ja ei ole teine teps mitte paha. Küpsetatud treviso ja asiagoga läheb täitsa.
mõtlesin sama veini ka laupäevaks võtta kui cassoulet de toulouse teen.
a Rhone orgu ekstra jälgisin, mitte ainsamatki pudelit.