Talveveinid- Vacqueyras, Gigondas ja Madiran

Viimasel ajal olen üsna tihti jälle kuulma hakanud fraasi, et need Prantsuse veinid on hapud ja pahad ja vot see Itaalia- küll seal osatakse head veini teha.

Vanasti tegi mulle see rõõmu- mõtlesin, et jumal tänatud- jääb mulle rohkem  prantslasi. Aga selline tubli selgitus-ja müügitöö on teinud seda,  et meie prantslaste riiul on palju liikuvam, kui itaallaste oma.

Eile me tutvustasime Alarile Madirani(ja tutvusime üle hulga aja ka ise)  See vein peaks meeldima neile, kes on Amarone sõbrad.  Madiranil pole küll midagi pistmist Amarone tehnoloogiaga , mida nimetatakse appassimento´ks:  pärast marjade korjamist jäetakse need looduslikult 3 – 4 kuuks kuivama ja alles seejärel pressitakse mahl.

Madiran Montus 2003, on tõsine jõumeeste jook- kangust sees 15,5 kraadi ja laagerdunud 6 kuud Prantsuse tammes. Ehk need, kelle jaoks vein vahel hapu tundub olema- siin pole seda hirmugi- tammega kõik hape ilusasti ära tapetud ja alkohol annab veel oma magususe ka juurde. See, mis veini minu jaoks huvitavaks teeb, on Tannat viinamari, mida selles veinis 80 %. Tannat on Midi-Pyrénées-s kasvatatav viinamari, millest tehtud veine kutsutakse vin noir- mustad veinid, just nende tumeda värvi pärast.

Vacqueyras on Rhone oru AOC oiirkonda jääv vein-nn. Chateuneuf-du-Pape´i väikevend.  98% veinitoodangust on punane vein, mille koostis on paika pandud nõuetega: grenache (50 % minimum), syrah, mourvèdre (25 % minimum), cinsault (maximum 10 %)Veini iseloomustub lõhnas oleves tugev animaalsus ja vürtsid ehk siis tõsine talvevein. Meil alates tänasest müügil 
2006 Vacqueyras „Les Christins“ AC, Perrin & Fils

Lugeda saab veinist täpsemalt-kuidas koristati, mis auhinnad Chateau  Beaucastel blogist: siin

Gigondas- jällegi vein Rhone´i orust, alternatiiviks Chateauneuf-du-Pape´ile.

Tahtsin siia ka paar rida tarka juttu kirjutada, aga leidsin toreda asja internetis kolades:  Prantsusmaal elav eesti ajakirjanik Anna Gerretz – De Muynck kirjeldab  spetsiaalselt Estravellerile kirjutatud artiklis oma ringreisi Avignoni veinipiirkonnas, kus nii mõnigi uus veinisort pakkus meeldivaid üllatusi. Siin tema kirjeldus ühest Gigondase veinimajast :

Mehelikku veini kääritavad naised
Kuigi pean maailma kõigi asjade jagamist feminiinseks ja maskuliinseks äärmiselt jaburaks, oli seekordne võrdlus tõesti tabav. Gigondas on üks kolmeteistkümnest Côtes du Rhône’i cru’st ja tema iseloomustamiseks kasutatakse tihti sõna metsik. Tegemist ei ole sugugi robustse veiniga, aga maitsebukett on äärmiselt jõuline ja täidlane ning alkoholi sisaldus kõrge, 14 kraadi. Kuigi Gigondas on kuulus nimi, olen alati eelistanud Burgundia rafineeritud delikaatsust, nii et olin jälle teel veinikülla, mis mind üldse ei huvitanud.
Vaatepilt, mis meile Domain de la Mavette’is avanes, oli tõesti üpris üllatav. Just sedasorti segadus, mille kohta sakslased armastavad öelda, et oh kui prantslaslik. Keset teed vedeles roostetanud käru, tagahoov oli justkui vanakraamiladu või hoopis talumuuseum ja kuna uue veini tegu oli parasjagu pooleli, siis õhk käärimise lõhnast ja veinikärbestest paks. Sel õhtul peeti koristustööde lõpupidu. Kõik hooajatöölised olid parajalt lärmakalt purjus ja ametis prantslaste lemmikajaviite petanque mängimisega. Kogu vaatepildile lisas vürtsi loojuva päikese saatanlikult punane kuma. Peremehe asemel tervitasid meid aga hoopis kaks võluvat kaunitari – Domaine de la Mavette’i omanik Sandrine Lambert ja tema veinimeister Beatrice – selles mehelikus majas oli võim naiste käes.

Parajalt purjus ja väga näljased
Alustasime degusteerimist 1998. aasta veiniga. Esialgu tundus põnev, aga järelmaitse oli liiga tanniinine, kleepus hammaste külge ja kuivatas suud – ühesõnaga liiga noor. 95. aasta oma oli aga juba suurepärane: punaste marjade ja kannikese lõhnaga, vürtsikas, täidlane ning just parasjagu tanniinine. Gigondas ongi parim just seitsmeaastaselt. Loomulikult võib teda heas keldris ka veidi kauem hoida, aga see ei muuda maitsebuketti paremaks. Lõpetuseks lubas veinimeister Beatrice midagi väga erilist pakkuda ja ronis itsitades üle maaslamavate torude üpris räpaka välimusega keldrinurka, pusis seina küljes oleva kraani kallal ja ulatas meile klaasi ebamäärast värvi hägusa vedelikuga. “See on meie uus vein, kõigest paar-kolm päeva käärinud.” Päris meeldiv oli – soe, natuke kidisev ja magus. Meenutas pigem mustsõstraid kui viinamarju, jõuline Gigondas oli alles kauge tulevik.
Kui lõpuks keldrist välja saime, oli väljas juba pime, meie parajalt purjus ja väga näljased. Unustasime selleks õhtuks tuledes särava Avignon’i ja peatusime esimeses külarestoranis, sest Gigondas ja korralik tükk seest veidi verist loomaliha on teineteise jaoks justkui loodud. Loomulikult tellisime ka pudeli Gigondas’d, aga tootja oli teine ja mulle tundus, et midagi justkui puudub. Võibolla on vaja just natuke naiselikku õrnust, et muuta see mehelik maitsebukett täiuslikuks?

(tekst pärineb aadressilt http://www.estravel.ee/estraveller/jan_mar2003/gigondas.html

22 responses to “Talveveinid- Vacqueyras, Gigondas ja Madiran

  1. me suhtusime pikalt zinfandelisse suht üleolevalt, a siis saime tiba kallimat ja korralikumat ja see oli kohutavalt erinev. ja kohe päris hea. nimi ei tule kohe meelde, negossiandis müüdi. vist oli mingist gallo seeriast (jajaa, ma tean et gallo on see suur massitootja, kelle peale calif kohalikud põlgusega vaatavad, aga kust me siin need paremad välja võlume 🙂 üldiselt tundub, et head usa veini on meil ikka raske saada.
    krugeris viimati võtsin ühe IGT väidetavalt supertuskani, mis oli üsna hea, aga teiseks soovitati mingit prantslast, mis ikka üldse ei läinud.

  2. Usa veini just tuli sisse Livikole, Oregon kaasaarvatud, härra Kasela portfellis on Sebastiani Vineyards Sonoma veinid (Russian River Pinot Noir on näiteks selline huvitav. Dunkril on Drouhin Oregon (nimelt härra Drouhin tütar abiellus ameeriklasega ja siis issi-Burgundia veiniaedade omanik, kinkis tütrele Oregonis veinimõisa, et saaks Pinot Noiri toota) Balenil on kena kallis Old Vine Zinfandel, Sonoma, Seghesio- Parker on 2004 aastakäiku kõrgelt hinnanud. Kui maistseb, ei saa valiku üle kurta. Ise olen suuteline jooma vaid Oregoni Pinot Noiri.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.