Esimesena degusteerisime Ayala Zéro Dosage’i.

Suurepärane šampanja ning väga eriline – sinna pole lisatud mitte terakestki suhkrut! Maitses väga-väga-väga hää otse loomulikult. Šamanja tehakse parimatest marjadest ning ainult esimese pressingu mahlast (mõnel pool kasutatakse ka teist ja kolmandat pressingut, aga mitte Ayalas). Maitse on äärmiselt puhas ja värske.

Teine proovitud suurepärane jook oli Ayala Brut Majeur. 

Iseenesest sama asi, mis Zero Dosage, ent lisatud on 7-8g suhkrut liitri kohta (olgu öeldud, et suurem osa ülejäänud šampanjamaju lisavad oma brut-šampanjadesse 14g/l, kusjuures ametlikult on lubatud kuni 15g/l). Suhkur mõnevõrra tugevdab maitset ning seega on Brut Majeur ideaalne valik inimesele, kes väga suur veinigurmaan ei ole. Raymond ise nimetas Brut Majeur’i Ayala signatuuršampanjaks.

Tigu vaieldamatu lemmik oli aga Ayala Rosé Majeur. 

Suurem osa rosé-šampanjasid põhineb Pinot Noir’il. Ayala Rosé Majeur’i koostis on aga sootuks omalaadne: 51% Chardonnay, 30% Pinot Noir, 10% Pinot Meunier ja 9% tavaline punane vein Mareuil-sur-Aÿ vanadest Pinot Noir’i istandustest. Nagu šampanjamaja esindaja ise ütles: “Kui Pinot Noir on nagu kuningas, siis Chardonnay on nagu kuninganna.” Ja tõepoolest – sisu on väga maitsev, ühtaegu pehme ja värske. Ning noh, olgem ausad, pudel on ka ikka väga ilus:)