See oli ilmselt üks esimesi, kui mitte kõige esimene kord mul laupäeval Tigus tööl olla. Olin just koristamiste ja asjadega valmis saanud ning asusime kliente ootama. Esimene, kes sisse astus, oli Patrick. Istus leti äärde nagu hea sõber kunagi ja tellis veini. Rääkis juttu. Mäletan, et Kristelil oli köögis tegemist ja nii hakkasin ise Patrickuga lobisema – väga sõbralik ja mõnusa jutuga inimene. Rääkisime sellest, kuidas ta kuskil mujal Euroopas pole nii palju nii suuri autosid ringi vuramas näinud kui Tallinnas. Eriti tegi meile kõigile nalja tema arvamus saunast: “Ma ei saa aru, mis värk teil eestlastel selle saunaga on. Ronite vabatahtlikult mingisse pisikesse palavasse niiskesse ruumi ja siis jooksete pärast külma lumme. Te olete ikka päris imelikud, mulle see pähe ei mahu!”. Patrick armastas üldse tihtipeale nalja teha – mitte kunagi labaselt või õelalt, pigem rahulikult ja tabavalt. Samuti ei mäleta ma teda kunagi kurjana. Ja kui ma ei eksi, siis just tänu temale sai omale nime nn Calvin Kleini Riesling, mis jäi kuni lõpuni tema lemmikveiniks meie juures.

Kahju on ainult sellest, et mul kunagi ei õnnestunud ta näitusel käia ja tänase päevani pole ma ühtegi tema tööd näinud. Tean ainult, et ta armastas seda väga ja oli pühendund ning jagas seda kõike ka meiega.

Pisikesele alustavale toitlustusettevõttele on esimesed püsikliendid hästi olulised – et oleks keegi, kes paar korda nädalas regulaarselt sisse astuks, lobiseks, julgustaks, kiidaks, omal moel toeks oleks. Loodetavasti suutsime ka meie Patricku ellu natuke päikest tuua ja väikse veini ning mõne hea sõnaga tema päeva ilusamaks teha.

Kus iganes Patric praegu ka ei oleks, ma loodan, et ta teab, et Tigu ei unusta teda kunagi.