Punand ehk portulak (Portulaca oleracea), Portugalis tuntud nimega beldroega, on tagasihoidliku välimusega, kuid erakordselt vastupidav taim. Ta kasvab madalalt maadligi, lihakate lehtede ja punaka varrega, taludes hästi kuumust ja põuda. Kollased, vaid mõneks tunniks avanevad õied reedavad tema sugulust sukulentidega ning seletavad, miks punand suudab ellu jääda ka seal, kus paljud teised taimed alla annavad.

Alentejo maastikul on see taim kasvanud põldude servades, köögiviljaaedades ja oliivisalude vahel, sageli ilma, et keegi oleks teda külvanud. Just see iseeneslik kohalolu tegi punandist sajandeid osa kohaliku talupojaköögi loomulikust toiduvarust.

Vaata pilte taimest: https://en.wikipedia.org/wiki/Portulaca_oleracea

Toidutaim enne, kui ta muutus „umbrohuks“

Veel 20. sajandi keskpaigani oli punand selgelt söögitaim, mitte eksootiline leid ega tervisetoode. Alentejo vaeses ja kuivas keskkonnas oli ta hinnatud eeskätt praktilistel põhjustel: punand oli tasuta, kergesti kättesaadav ja andis kehale vajaliku kosutuse suvisel ajal.

Punand kuulus nii açordade kui ka suppide koostisesse – sageli koos küüslaugu, koriandri, oliiviõli, muna ja mõnikord lamba- või kitsejuustuga. Need road ei olnud pidulikud, vaid igapäevased, hooajalised ja sügavalt seotud maaeluga. Punand ei olnud eriline – ta oli lihtsalt olemas.

Kadumine laualt, mitte maastikult

Paradoksaalsel kombel ei kadunud punand Alentejost loodusest, vaid köögist. 20. sajandi teisel poolel hakkasid toitumisharjumused muutuma:
– turule ilmusid aastaringselt kasvatatud köögiviljad,
– spinat, salat ja kapsad tõrjusid välja metsikud rohelised,
– traditsioonilised açordad ja „vaese köögi“ supid hakkasid tunduma vanamoodsad.

Punandist sai tasapisi umbrohi – midagi, mida rohiti välja, mitte korjatud. Selleks ajaks, kui toitumisteadus avastas punandi erakordsed omadused, oli tema koht igapäevases köögis juba kaotatud.

Hilinenud avastus: üks kasulikumaid rohelisi taimi

Alles hiljem hakati punandit vaatama uue pilguga. Selgus, et tegemist on ühe rikkalikuma taimse oomega-3-rasvhapete allikaga, mis on lehtköögiviljade seas haruldane. Lisaks sisaldab punand rohkelt C-vitamiini, kaaliumi, magneesiumi ja antioksüdante.

Teisisõnu: see, mida Alentejo talupojad sõid praktilistel põhjustel, osutus tagantjärele erakordselt targaks valikuks. Punand oli toitev, põletikuvastane ja hästi sobiv kuuma kliimaga piirkonda – justkui looduse enda vastus keskkonnale.

Tagasitulek läbi noorte kokkade

Täna ei leia punandiroogasid Alentejo traditsiooniliste tascade püsimenüüst kuigi sageli. Kuid ta pole kadunud. Vastupidi – punand on hakanud tagasi imbuma uue põlvkonna kokkade köökides, kes otsivad teadlikult üles pärimusretsepte, kohalikke taimi ja unustatud maitseid.

Need kokad ei too punandit lauale kui nostalgiat ega „vaese toidu“ sümbolit, vaid kui tähendusrikast toorainet, mis seob maastiku, ajaloo ja tänapäevase mõtlemise. Punand ei ole nende jaoks trend, vaid nende juured.

Nii on taim, mis vahepeal jäi justkui kahe maailma vahele – liiga lihtne minevikule, liiga tundmatu olevikule –, leidmas taas oma kohta. Mitte igapäevatoiduna, vaid teadliku valikuna.

Mina olen leidnud Alentejos enda jaoks restorani, kus on fantastilist just Alentejo toitu. Nii metsikut sparglit, artišokke, suvetrühvleid ja muidugi ka punandi açordat.

Restoran on Tombalobos ja see asub Portalegre’s, Alentejo pōhjaosas. Restorani tuleb koht reserveerida.

Portalegre on ka mu esimene reisisoovitus aastaks 2026.

Portalegre ja selle ümbrus – rahulik Alentejo

Portalegre ei ole Alentejo kõige tuntum linn ega püüagi seda olla. Siin ei oota külastajat suured vaatamisväärsuste paketid ega lakkamatu melu. Portalegre on pigem paik, kus Alentejo muutub veidi rohelisemaks – seda tänu Serra de São Mamede mäestikule, mis eristab piirkonda ülejäänud Alentejo tasandikest.

Linnas endas on vanalinn, katedraal, mõned muuseumid ja vaated ümbruskonna künklikule maastikule. See on koht, kus jalutatakse ilma kindla plaanita ja kus linn ei suru end külastajale peale. Mulle linn väga meeldib ja muidugi Tombalobos resto annab palju juurde! Kavatsen kindlasti mõne pika nädalavahetuse seal veeta ka sel aastal.

---

Portalegrest edela pool asuv Nisa on väike linnake, mis on tuntud eelkõige oma keraamika poolest. Nisa savinõud ja -vaasid on äratuntavad heledate pindade ja siniste mustrite järgi ning kuuluvad Alentejo käsitööklassika hulka.

Linna üks huvitavamaid kohti on tänav, mis täies ulatuses keraamiliste vaasidega ehitud.

Marvão‘ st olen ennegi kirjutanud. See mäetipul asuv kindluslinnake avaneb vaadetega üle piiri Hispaania poole ja alla Alentejo maastikule. Kitsad tänavad, kivimajad ja kindlusmüürid loovad tugeva ajaloolise atmosfääri ja muidugi on Marvão veidi turistirohkem kui Portalegre.

Mäestiku teisel küljel asuv Castelo de Vide on jällegi tore linnake, kus palju toredaid hotelle ja söögikohti. Linn on tuntud oma allikate, aedade ja ajaloolise juudi kvartali poolest. Olen ka sellest linnast enne kirjutanud siin

Portalegre ümbrus kui tervik

Portalegre, Nisa, Marvão ja Castelo de Vide moodustavad koos piirkonna, mis ei paku „Alentejo klišeesid“- kollaseid tasaseid maastikke üksikute tammedega, mille vahel jalutavad mustad sead. (Neid sigu paraku ei näe, kuigi niimoodi Alentejot kirjeldatakse)

Siia saabub turistihorde vâhem ja see on toredasti oma eheduse säilitanud.