Niisiis kolmas päev saarel kus lilled ei kasva aias, vaid kogu saarel, nii et saart Floreseks kutsutakse (flores- portugali keeles lilled) Kuna kolmanda päeva õhtul tõusis tuul, millega seoses tühistati mu järgmise päeva lend Graciosa saarele, jäin saarele kolme päeva asemel suisa 5ks päevaks ja saare pealinna, mille kohta oleks küll küla täpsem sõna, iga tänavasopp ja puhvet sai läbi uuritud. Sealhulgas ka saare ajaloo muuseum, lisaks vaalamuuseumile.

3 päeva on selle väikese saare jaoks optimaalne, kui pole just plaanis kõik saare matkarajad läbi matkata, See pole paha mõte, aga minu ettevalmistus ja varustus sel korral ei olnud lausmatkamiseks ettevalmistatud, seega korraks tuli isegi klaustrofoobiahoog peale kui sain aru, et olen sunnitud saarel veetma veel paar päeva. Mulle oli muidugi see saarel vangis olemise kogemus kainestav, sest ma kipun sagedasti unistama sellest, kuidas tulengi saarele elama- eemale tsivilisatsioonist ja tüütutest inimestest Saare peal tundus juba neljandal päeval, et kõiki vastutulevaid inimesi olen juba korra näinud ja tahan kohe sealt minema Mis siis, et vesi on ookeanis sinisem kui mu Bordallo Pinheiro keraamiline kohvitass ja kõikjal õitsevad kollased Kahili ingverid on pigem kuldsed kui kollased! Looduslikud basseinid Santa Cruzis muidugi rahustasid ja isegi kui oleks tulnud saarele talvituma jääda, ei tundunud see enam teab mis katastroof!

Kohalikus ajaloomuuseumis sai tutvuda Floreselt pärit kuulsate inimestega ja ega nendega neil ka hästi pole- peale poeedi Pedro da Silveira, on ülejäänud kuulsused olnud vaprad piraadid ja oopiumikaupmehed Macaus.

Millega mul aga 100% vedas, oli Airbnb külalistemaja Stella-s House. Täiesti vanalinna südames asuv, 200 meetrit sadamani, 150 meetrit linna 3 tuntuma restoranini. 2 magamistoaga, hästisisustatud köögiga majaosa, hind oli 68 eurot öö(4-le inimesele sobiv, mina olin üksi) Äärmiselt tore perenaine, kohalik Floreselt pärit proua Nidia, kes ülikoolis käis Lissabonis ja pärast ülikooli paar aastat proovis elu sisse seada mandril, kuid siis sai aru, et ta armastab oma saart ja tuli tagasi.

Maja on suur, minu teada on seal veel korter ka 6-le. Väljas on grillimisplats, aga kalaturgu kust grillimiseks kala osta, enam pole. Poes on külmutatud kala saada. Enne koroonat püüti luua sadamas kalaturu moodi asi, kus kalurid oma saaki müüsid. Siis tuli koroona, turistid kadusid, kohalikud tunnevad nagunii oma kalurit või käivad ise kalal, nii et see tore algatus sai kiiresti lõpu.

Pildigalerii Stella’s Guesthouse’ist

Söögikohad Santa Cruzis

Mina ei julgeks esikohale panna restorani  “O Moreão“, mida kõik hotellid soovitavad ja mida ka Tripadvisor pakub nr.1-ks. Kuigi tõesti- lapased olid superhead, serveeriti särisevana pannilt, see oli OK. Kalaga oli nii ja naa. Nad kipuvad fritüürima ka kala, mida võiks vabalt grillida. Aga samas ega kui peaks saarele tagasi minema, läheks ikka sinna.

Mu külalistemaja perenaine ütles, et ta ei oska mulle ühtegi restorani Santa Cruzis soovitada, et nad käivad vahel “prantslaste” juures söömas. See “prantslaste juures” on endine Prantsuse Baasi töötajate residents, kus nüüd asub hotell Ocidental ja sealne restoran pidi olema OK. Tegelikult oligi, mulle toidu mõttes see koht täitsa meeldis ja isegi päris teenindust tehti- neil oli ka hea veinivalik ja sõin Assooride veiseliha, mis oli hea, aga muidugi hotelli restoran tähendab palju kikilipsuga tähtsaid kelnereid ja üsna kõledat ruumi. Kohalikule võib ju tore olla, et “teen lokid pähe ja lähen mehega Prantsuse baasi sööma”, aga turistina otsid teistsugust õhkkonda. Samas sai suurest aknast vaadata hotelli basseini ja taamal Corvo saart ja see oli kena pilt. Prantsuse baasidest rääkides, rajasid prantslased Floresele oma baasi 1964, et jälitada ballistilisi rakette. Baas lõpetas tegevuse 1993 aastal.

Veel lisaks, et Nidia ütles. et Assooride parim söök on Terceira saarel ja sellega võib kindlasti nõus olla! Kuigi moodsaid restorane on kindlasti São Miguelil rohkem, aga see baas- pärimuskulinaaria on kôige maitsekam Terceiral!

Restoran Fora d’ Horas on hea koht lõunasöögiks. Neil on lõunapakkumine, aga nad on ka pitsakoht ja kõik lastega pered kogunevad sinna, eriti õhtuti.

Restoran O Mergulhador asub kohe restorani “O Moreão” vastas. Tundus, et sealsed teenindajad olid Brasiiliast, mitte kohalikud, teenindus oli särtsakam, kuigi lõppkokkuvõttes noormees lobises palju, aga toitu tuli oodata kaua. Ei oska kuidagi hinnata jällegi, et see restoran O Moreao’st kuidagi halvem oleks.

Sadamas on täitsa tore söögi-ja joogikoht Ka’ Petisca. See on selline välikohvik, vihma puhuks telk ka püsti.

Bussijaama ja vaalamuuseumi piirkonnas on restoran O Moleiro, kus sumisesid küll vaid kohalikud vanamehed- see võiks olla koht, kus saab kohalike kaluritega tutvust teha. Koht nägi välja tõsine urgas!

Mida kindlasti võiks ümbruskonnas külastada, saab lugeda mu vanast postitusest

Esimeses postituses mainisin ma kõige põhjapoolsemat asulat Ponta Delgadat(sama nimi mis São Migueli saare pealinnal). Kindlasti vôib seda kúlakest kúlastada, on teismoodi kui lääneranniku linnad ja sealne vãike söögituba ja baar O Meileres on tore, kus kohalikud vanamehed kogunevad samuti õllele ja mängivad kaarte eraldi ruumis.