Iga kevad on mul alanud mingi spargli artikliga kas blogis või piltidega sotsiaalmeedias. Muidugi käib lõunamaise varakevade juurde ka artišokk ja rohelised põldoad favad, kuid selle kevade 2 moeröögatust tulevad hoopis Põhja-Ameerika köögist.

Üheks trendikaks uudistooteks on lauguline allium tricoccum, inglise keeles ramp ja eestikeelseks nimeks guugeldades pakkus mets-sibul või laanesibul, sellesse ma hästi ei usu, kindlasti on ta mingi lauk… soome keeles on kielolaukka. Raske on otsida ka, sest ramp vasteks eesti keeles on kaldtee ja köögivili ei jookse kuskilt välja 🙂

Niisiis see inglise keelse nimega ramp, on kevadine köögivili, mis on pärit Põhja-Ameerikast. Sel on ainulaadne maitse- segu küüslaugust ja sibulast. Ameerika põlisrahvaste hõimud on kasutanud seda taime juba sajandeid oma retseptides kui ka meditsiinis. Palju kasutatakse “rampi” ka Cajun ja Creole’i köökides.

Viimasel ajal kasutavad seda indiaanlaste laugulist paljud tippkokad ja sotsiaalmeedia moekokad. Tarvitada saab seda suppides, hautistes, salatites, liha- ja kalaroogade lisandina. Üks popp ja lihtne valmistamisviis on neid võis pruunistada ja lisandina serveerida.

Taimele leiab internetist hulganisti retseptiideid : pesto, seenepiruka üks lisand, tavalise köögiviljasupi koostisosa.

Ma millegipärast arvan, et Eestis kasvab see taim paljudes aedades, poes seda vaevalt kuskil leiab, kuid väidetavalt kuulsatel Euroopa turgudel nagu Borough Market Londonis, Mercato Centrale Firenzes ja La Boqueria Barcelonas, pidi toode müügil olema. Laugulised kasvavad aias hästi, kindlasti saab tellida ka seemneid, oleks vaheldus karulaugule.

Ostes valige tugevaid ja plekkideta taimi. Lehed peaksid olema erkrohelised ja sibulad valged või roosad. Taimed säilivad külmkapis kuni nädala, kuid kõige parem on neid kasutada kiiresti ülivärskelt.

Teine selle kevadhooaja trendikas hitt on laanesõnajala noored võrsed (fiddlehead). Sõnajala noori võrseid peetakse teisel pool Atlandit tõeliseks maiuspalaks. Näiteks Kanadas, Saint John sadamalinnas, on lausa skulptuur püstitatud sõnajalavõrsele.

Võrsetel on ainulaadne maitse, mida on raske kirjeldada, paljud võrdlevad seda spargli või roheliste ubadega.

Fiddlehead ehk sõnajalavõrse on Põhja-Ameerikas tavaliselt saadaval aprilli lõpust juuni alguseni. Neid võib leida paljudest spetsiaalsetest toidupoodidest ja taluturgudelt ja käiakse ise looduses otsimas. Kuid neid osatakse hinnata ka Norras, Islandil, Rootsis ja Soomes, seega tundub, et see kõige tavalisem sõnajalg mis ka Eestis kasvab, on paljudes maades tõeline maiuspala! Loe sõnajalaliikidest, mida võib süüa siit

Enne toiduvalmistamist tuleb võrsed põhjalikult puhastada. Lihtsaim viis on loputada neid külmas vees ja seejärel leotada mõned minutid külma vee kausis. See aitab eemaldada mustuse ja prahi, mis võivad olla kleepuva otsa külge jäänud.

Puhastatud sõnajalavõrseid võib nii aurutada kui praadida võis või õlis, saab ka grillida, röstida või marineerida. Saab teha risotot või quiche’i või kasutada kartulisalati ühe komponendina.