Cabo Verde Vabariik (kohalikus keeles Cabu Verdi) on 10st vulkaanilisest saarest koosnev saareriik Aafrika lääneserval, Senegal on lähim mandririik saartele, asub nii umbes 500 km kaugusel. Saared jagunevad laias laastus kaheks- tuulepealsed(barlavento)ja tuulealused (sotavento) saared. Suurimad turismisaared on Sal ja Boa Vista. Ühel saarel, Santa Luzial, püsielanikud puuduvad. Veini, kohvi ja juustusaar on Fogo, mida meie giid kogu aeg hea sõnaga meenutas kuna ta sealt pärit.

Sal ja Boa Vista on  n.ö tuulepealsed saared mis surfaritele hästi tuntud, kuid nende turismisaarte häda on see, et Hiina rahadega on saartele ehitatud hiigel-turismikompleksid mis “lukustavad” turisti hotelli territooriumile ning turist saab ranna- päikese- söögi ja muusika kätte oma pisikeselt turvaliselt resort*i territooriumilt. Ehk nagu Tûrgi ja Egiptus., kuid oluliselt parem kliima. Kuid kui hotelli territooriumilt lahkud, siis pole mingit kohalikku infrat.

Santiago on Cabo Verde peasaar, asub tuulealuste saarte grupis, siin asub riigi pealinn ja valitsus. Pealinn on Praia, mis portugali keeles tähendab randa.  Paraku tuulealune ei tähenda seda, et siin saarel  tuult poleks Täna puhus ikka tugev tuuleke. Kuid kui väljas on 30 kraadi, siis tuul ei häiri, pigem on isegi meeldiv.

Selle saare kasuks räägib just kohalik elu olu.

Santiago saarel leiab ka kôige rohkem Aaftika kultuuri, saar on ehe, turism ei ole saare põhitegevuseks(veel) ning seetõttu pole see saar ka plastmassiks ehk turismikombinaadiks muudetud. Kuid juba Hiina kapital ehitab ka siia monstrumlikult suurt kasiinot ja hotellikompleksi pealinna rannapiirkonda

.

Kui väga kindel enda hakkamasaamisvõimes pole, on tark  palgata giid. See teenus ei ole kallis. Inglise keelega saab hakkama- restoranides, hotellides räägivad töötajad täiesti arusaadavat inglise keelt, lisaks kui te portugali ja prantsuse keelt oskate, olete mäel- saate saarel ilusasti hakkama ka giidita. Meie siiski 3 päevaks ta palkasime, et ei peaks ise orgunniga liialt vaeva nägema ja saaks pühenduda sooja ilma nautimisele ning kuna ma ise Portugalis turismigiidi ametit pean, siis mina suhtun ülipositiivselt sellesse teenusesse.

Santiago saarele reisifirmad tavaliselt reise ei paku, kuid saarele sõitmiseks(soodsalt) on võimaluseks kas Portugali lennufirma TAP või siis Cabo Verde Airlines, mis lendab Lissabonist. Kôik portugallased soovitasid mulle just seda viimast, sest teenindus ja ka pingid(täpsemalt pingivahe on piisavalt lai) lennukis pidid olema superlux, ükski Euroopa lennufirma ei paku enam ammu tavaklassi reisijale sellist teenust. Meil paraku olid juba TAPi piletid hangitud enne kui ma seda väärt infot kuulsin ja ega polnud ka TAPi lennul suurt häda midagi, vähe kitsas muidugi oli. Lend Lissabonist Praiasse kestab umbes 4,5 tundi. Eestist otse muidugi on lend pikk.

Reisijuhid soovitavad hotellist endale transport lennujaama vastu tellida. Meie seda ei teinud ja ütleks, et saime kultuurišoki osaliseks kui lennujaamast välja astusime – kogu riigi taksomaffia oli vastas, lisaks kerjused ja mehed kes väga tahtsid su kohvrit tassida. Igatahes “suur boss” surus meid taksosse, millel plafoon puudus, esiaknas oli nii suur mõra, et jäi arusaamatuks kuidas juht läbi selle ämblikuvõrgu ûldse midagi nägi ning uksed püsisid ausõna peal autol küljes. Kui lennujaamas öeldi meile, et takso hotelli maksab 5 eurot, siis kohale jõudes selgus, et nii eksootilise autoga sõitmine maksab iga inimene 5 eurot. Kuna oli öö ja olime väsinud, siis ei viitsinud jaurata- maksime ära, et kiiresti magama saada.

Hotelli olime valinud peatänavale kus kohvikud- poed, ôhtuti bändid musitseerivad tänaval. Samal tänaval on ka suur linnaturg ja presidendi palee. Hotell ise muidugi on selline üllatav ehitis – koloniaalstiilis, aknad sisehoovi, millel paraku on katus peale ehitatud, nii et vaade akendest on hotelli fuajeesse. Aga asukoht on hea ja hind on olematu. Luksushotellide hinnad algavad 120 eurost öö. Kui aga oled nõus tagasihoidlikuma pesaga, saab koos hommikusöögiga toa kesklinnas 35 euri eest.

Piltidel meie hotell Praia Maria ja môned meie tänava ülesvõtted

K

Kuigi veel hommikusöögi ajal meil polnud mõtet giidi teenuseid kasutada, siis nii kui me hotellist nina välja pistsime, püüdis kohalik “turismiärimees” Juvenal meid kinni ja sundis oma programmi tutvustust kuulama-vaatama, et mis ta turistidega ette võtta oskab ja lõpuks lõimegi temaga käed. Esiteks sellepärast, et me ei tahtnud autot rentida ja giidi tööks on ka  auto “orgunn”.

Ka hotellid pakuvad auto koos juhiga palkamise teenust. Otsustasime oma giidi kasuks kuna ta suutis meile vaid 10 minuti jooksul  saare ajaloost rääkida, pere pilte näidata, rääkida kus ta kõik väljaspool saart käinud on, muretseda meie valge naha pärast ja meelde tuletada, et kui me päikesekreemi ei kasuta, muutume nagu tema neegriks😂 ja nii muuseas vahele puistada, et kui me ta teenuse ostame, viib ta meid täiesti tasuta Praia parimasse kalarestorani ja teel põhja Tarafali kus on kõrgete palmipuudega rannad, viib ta meid Aafrika stiilis bambusmajade külasse kuhu me ise minna ei riskiks. Ja lisaks veel poolel teel mingit hiigelvana ja hiigelsuurt puud vaatama, millest ma turistisaitidelt polnudki infot varem lugenud. Ühesõnaga nii andekas müügiininene, keda paljud Eesti firmad tikutulega taga ajavad- nägi, et ma olen tõre, kuid  tuli olukorrast välja ja rääkis endale töö välja.

Pildil meie giid noortele teadmisi jagamas.

Mõned ülesvõtted Praiast:

Homme liigume Cidade Velhasse, kust kunagi sai alguse portugallaste leiutatud kõva äri- orjaturg. Aafrika mandrilt toodi orje ja müüdi edasi uuele mandrile. Vana orjaturg ongi seal põhiline vaatamisväärsus.

Praegu aga lähme oma giidi Justinoga kala sööma. Loomulikult linna parimat- nii meile lubati! 😂 Kohta kus vaid “neegrid” käivad (meie giid väljendus nii) ja turistid ise sinna linnaossa minna ei julge. Aga sellest juba järgmine postitus.