Olen siin mitu korda juba kurtnud, et kirjutamine ei tõmba või kuidagi raske on sundida oma mõtteid ühele teemale koondada ja millegi üle arutleda. Eile juhtusin üle hulga aja lugema kahte uudisenuppu mis mulle huvitavad tundusid. Esmaspilgul teemad omavahel kuidagi seotud pole, kuid minu mõtterännak viis teemad kokku ja miks mitte jagada neid blogis.

Esimene uudis oli, et aastaks 2040 ennustatakse hispaanlasele pikimat keskmist eluiga maailmas ja nad tõukavad troonilt seal pikalt vôimutsenud Jaapani. Portugal on selles ennustuses 5-l kohal. Euroopa Vahemeremaad on kõik kenasti esikümnes esindatud.

Teine uudis puudutas seda, et soomlased ei taha enam Eestis käia, sest Eesti tundub neile halva teenindusega põhjendamatult kallite hindadega maa.

Ma käsin hiljuti Saksamaa kodus ja panin jällegi tähele, et Saksamaa toidukohad, supermarketid, talupoed jne. on ikka mitu astet kõrgemale arenenud kui Vahemeremaas just tervisliku toidu pakkumisega.. Supermarketite köögivilja sektsiooni kaalud on juba valikuga kas pakend  kilekott, paberkott või pakendita ehk rakendatakse ka igal tasemel säästmist, taaskasutamist ning liigutakse pisikeste sammudega plastikuvaba úhiskonna poole. Kuid need pisikesed sammud on ikka palju võimsamad kui Portugalis kus köögiviljaosakonnas iga úksik kûúslauk ka sulle kilekotti topitakse.

Väikelinnades on Saksamaal talude 24 tunni poed ehk automaadist saab osta talu piima, mune, köögivilju, isegi mett ja juustu.  Enamus toidukohti pakub toorsalati valikut tasuta toidu juurde ja nagu näha- Saksamaa esimese kümne riigi hulka oodatava elueaga ei kuulu!  Saksalased on kindlasti sissetulekutelt jõukamad kui hispaanlased,  itaallased ja eriti portugallased kes väga rikaste riikide kõrval seal tabelis esimese kümne seas ilutsevad. Puudub ka USA, kes on alles 64 kohal(kuhu talle ennustatakse langust praeguselt 43’lt kohalt) ja ka Inglismaa ei mahtud esimese kahekümne hulka. Vahemeremaad on ju ka Alzeeria, Türgi, Maroko jne.. aga neil pole keskmise elueaga midagi hûpata, samas Israel- esikümnes!

Pildil ûks väikelinna talukauba automaat kus müüakse talu toodangut- piima, juustu, mett ja mune.

Niisiis veelkord tõestus, et asi ei ole niivõtd rahas ja toidusedelis, vaid elustiilis ja mõttelaadis.  Šveitsi ja Luxemburgi  kliima ei erine Lõuna- Saksamaa kliimast, nii et kliimafaktori vôib ka välja jätta.

Portugalis  ja Hispaanias ei söö inimesed esmapilgul sugugi nii teadlikult ja tervislikult kui Saksamaal vôi Eestis – süüakse palju punast liha, süüakse palju juustu, juuakse palju veini, fritüüritud toidud on au sees. Lisaks  riisiroad ja väga palju magusat!

AGA- inimesed söövad koos, perekonniti, sõpradega, kolleegidega ja  ei õgi üksinda teleka ees pizzat või jäätist! Ja inimesed üldiselt ei ole tigedad ja oma õiguse tagaajajad.  Saksamaal on mul olnud juhus kus rongis piletikontroll ei jätnud enda teada torget, et tal on õigus mulle trahvi teha kuna ma olin komposteerinud pileti valesti (ehk toppinud pileti valetpidi komposterisse), siis Portugalis piletikontroll on viisaks- tervitab,  isegi naeratust tuleb ette, tänab, müüb pileti sulle kui sa oled rongile viimasel minutil tormanud ja ei kasuta juhust sulle riigi kasuks trahvi määrata ehk on inimlik.

Kogukond on see vôlusõna! Suures linnas on üksikinimene mitte keegi ja ainult pereringist jääb väheks- inimestel on ikka soov midagi head teha, kasulik olla, kiitust pälvida. Kes sind ikka kiidab kui sa kodus kuurikatuse ära parandad vôi perele suppi keedad, aga kui lööd käed külge kohaliku rahvamaja katuse parandusel vöi keedad oma küla kokkutulekul suppi, saad hoopis teise tunde. Väiksemates linnades peaksid need kogukonnad iseenesest tekkima, kuigi Eestis tundub see nii olema, et kui on keegi aktiivne inimene kes organiseerib asju, siis tuleb rahvas kaasa. On ikka palju kohti kus igaüks oma nurgas oma asju susserdab.

Meil  Ilhavo ümbruses on eriti talvel palju igasugu üritusi kus pilet on a la 5 eurot ja kuhu kogukonna pôllumehed on annetanud põllusaadusi. kalurid toovad kala,  veinimeistrid veini, kohalikud naised teevad süüa, mehed kannavad ette ning pileti raha eest kutsutakse esinejaid. Ma olen mônel käinud ja ei ole kohal ainult vanainimesed- ikka kõikidest vanusegruppidest inimesi tuleb. Eriti siis kui on môni heategevusôhtu. Vanemad inimesed saavad oma haigustest rääkida ja heietada kuidas varem olid paremad ajad. Noored inimesed saavad hea kõhutäie ja ettevalmistustel osaleda ja kohalik linnapea saab tähtsad jutupunktid ette kanda. Rääkimata sellest kui vajalik on selline üritus just üksikutele (vana) inimestele.

Teine suur teema on tänapäeva inimesele palju neile sobimatuid töökohti. Üheks selliseks on minu arvates supermarketite kassapidaja töö. Oleme ehitanud kõik kohad täis neid suuri kolakaid mis omaniku rikkaks teeb, aga tema loodud töökohad küll sellised pole mille ûle töövõtja uhkust saaks tunda, lisaks on palk selline viletsapoolne.

Või  kas te saaksite uhke olla MC’ Donaldsi ärimudeli üle kui peaksite seal neid burgereid valmistama? Sul pole kuhugi areneda, sul on täiesti vastumeelsed sellised suurkorporatsioonid, aga oled sunnitud seal raha pärast töökohta mingi aeg pidama. Või kiirmoe ketid- mis uhkust saab tunda Aasia vabrikutes lapstööjõudu kasutades valminud odavatest hilpudest, mis ainult suuredavad tarbimiskultuuri ja risustavad planeeti. Enamus hilpe kantakse vaid korra ja visatakse minema!

Pole uhke olla mingi restorani ettekandja kus omanik on õlle- ja veinihinna kruvinud piinlikuks ja toit mis köögist välja tuleb pole valmistatud kvaliteetsest ja värskest toorainest,

Toiduainetetööstused toodavad kaupa, mitte ei toida inimesi mis psühholoogiliselt mõjuks inimesele hoopis paremini. Kas te tahaksite töötada lihakombinaadis kus  segatakse vasikahakkliha sisse kanaliha ehk tegeletakse tarbija petmisega?

On  bussitäite viisi inimesi kes tunnevad, et nad teevad mõtetut tööd, nad ei saa olla oma tegevuse üle uhked- nad elavad vales. Kuidas see môjub teeninduskvaliteedile ja kuidas môjub see eelkõige enda tervisele? Mis see popp dieet, ürditee ja jooga aitavad kui inimene ei suuda hingerahu leida ja oma eluga rahul pole.

Näiteks on minu maja lähedal Intermarche- Prantsuse suure supermarketiketi pood. See pole mingi hiigelsuur- just paras Vista Alegre linnaosa jaoks. Ma pole seal iial halba teenindust saanud, kuigi töötajad ei räägi inglise keelt(miks peaksidki?) Kala- ja lihaletis saab teenindust võrrelda lähedal asuva pereäri lihapoe teenusega- kala puhastatakse alati ära, proua aegajalt soovitab retseptegi. Lihaosakonnas olevad mehed raiuvad, hakivad, puhastavad liha koha peal- ei ole mindud ananüümse plastikpakendi peale. Ja mis mulle enim meeldib, iga kliendiga suheldakse, isegi kui see mulle algul hirmutav tundus.  Nii, et pole alati supermarket iseenesest halb – kui see annab kohalikele tööd ja müüb kohalikke tooteid ja ei sureta välja kohalikku äritegevust mingite  hinnadumpingutega, siis on tegelikult ju mugav saada kodu lähedalt ühest kohast osta kõik asjad. Meil täitsa elujõus liha- ja kalapood, köögivilja- ning pagariärid linnas ka olemas.

Ma ei tea, et ma oleksin Saksamaal või Eestis tulnud supermarketist koju mingi elamusega- topid oma kauba korvi, maksad ja tšau! Eks ta ole kahepoolne, ka kliendina ei oska me teenindaja suhtes tähelepanelikud ja tänulikud olla.

Kogukond, suhtemine, oma tõekspidamiste järgi elamine millele lisada veel hea kliima ja tervislik toit ja sedasi me hoiamegi eemale hinge- ja füüsilised haigused.

Ma ei tea kes hakkab tulevikus inimesi teenindama nendes hiigel-kaubanduskeskustes mida Eestis aina juurde ehitatakse kui juba praegugi ei suudeta head teenust pakkuda. Ehk tõesti robotid, interneti kaubamajad, pakiautomaadid, toiduautomaadid on üks variant  või hakatakse odavat tööjôudu otsima arengumaadest.

Minule sümpatiseerib  nn. mahe-nutiriik nagu Artur Talvik seda nimetab kus me läheme inimkesksemate teenuste juurde tagasi ja juhime riiki kogukonnast tsentri poole mitte ûlevalt alla.

Kaubanduskeskuste kultuur on minu arust kohutav. Kuidas saakski noor, kes on hänginud kogu oma tiineka aja Solarises või Viru Keskuses mingit normaalse teeninduse laadset asja kliendile pakkuda kui ta alustab oma karjääri teenindusalal?

Mina muidugi arvan ka,  et Eestis on kohutav teenindus paljudes toidukohtades ja kauplustes. Ise me oleme sellega harjunud, vôõrastele jääb rohkem silma. Minu arvates on üks pôhjus ka selles, et Tallinnas on ebanormaalselt palju kaubanduskeskuseid  ja söögikohti- mulle jääb täiesti arusaamatuks kust kõigele sellele leitakse tööjõud ja kliendid.

Kôikidele kes teenindajana töötavad ja oma tööga rahul pole, soovitan aga mitte kannatada, vaid leida endale koht ja tegevus sel planeedil mis rahuldust pakub ja mitte rikkuda ka oma klientide tuju, sest lõpuks on tulemus näha selles tabelis mis jutu  eespool  ûleval. Mitmes Eesti selles tabelis on, ma täpselt ei tea- ei õnnestunud tervet tabelit kuskilt leida.