Gruta on koht, kuhu ma tahan tuua kõiki oma külalisi ja selgitada, et kui mul aastal 2006 tuli hull mõte teha Eestis lihtne kodukoha restoran, siis mu mõtteis oli just Gruta-sugune koht. Koht, kus antakse lihtsat sööki, peremees ja perenaine ” elavad ja hingavad” selle koha jaoks, aga mitte nii nagu Eestis mõistetakse hinge ja südamega tehtud kohti. Et peab ilus olema ja nummi ja natuke hipster ja rõhutama, et väärtustatakse kohalikku põllumeest ja toorainet. Siin maal lihtsalt nagunii midagi muud pole kui totally kohalik, Portugali söögikohad pole läinud mingite moevooludega kaasa- enamik restone pakub ikka seda vana head traditsioonilist Portugali” cuisene’i”
Minu tahtmine edasi anda Vahemere elustiili ja kööki olid tagantjärele mõeldes hullumeelsed. Kui ma näen Portugalis kuidas kalamees oma saagiga otse restorani köögiuksest sisse astub või suur kastiga auto maapiirkonnast saabub tomatite ja kapsastega, mis äsja korjatud, hakkab mul kõikidest nendest aastatest kahju, kus mu põhimureks oli tooraine hankimine.
Teha Eesti asja polnud minu kirg, vaatamata sellele et olen Peipsi kandi kala ja metsaandide peal üles kasvanud. see traditsioon oli meil kodus ja ma ei oska või täpsemalt ei tunne kirge, et jagada kodukandi saake ja traditsioonilisi retsepte restoranis. Ja ma ei räägi fine diningust kus jänesekapsast ja karulaugust imeasju kokku suudetakse keevitada, vaid ikka lihtsast nurgapealsest kohast.
Ma imetlen lõunamaalaste lojaalsust söögikohtade suhtes, käiakse ikka oma naabrimehe, tuttava või sugulase restoranis. Ja ma imetlen neid lihtsaid ja maitsvaid toite. Ja imetlen nende sotsiaalsust. Alati restosse sisse tulles öeldakse kõigile tere ja soovitakse head isu.
Seega võib hästi aru saada, et kui ma ühel päeval sadasin sisse hästi ärapeidetud kohta,( mida ei saa näiteks Instagramis märkida või Facebookis check-innida, sest loomulikult sellist kohta pole keegi sotsiaalmeediasse registreerinud), siis peremees oli pigem pahane, et mingi välismaalane tatsas sisse. Mingu Aveirosse, igal pool nad ka töllerdavad, rääkis tema pilk. Kuigi ma olen olnud järjepidev, on peremees olnud ikkagi pigem tõre, sest mu portugali keel on alles väga nõrk. Panin tähele, et peremees oli näiteks väga kena kui käisime ühe Eesti perega, kellel oli 2 blondi last kaasas. Lastega on portugallased alati väga kenad, siin maal lastesse suhtutakse väga hoolivalt- isegi mehed igas vanuses!
Kuid peremees ikkagi ” kiusas” mind tükk aega. Ma ei tohtinud kunagi istuda ühele inimesele mõeldud nurgalauda, otse akna ja välisukse alla. Jäi mulje, et see on mõeldud linnapeale, presidendile või kasvõi postiljonile, aga mitte välismaa naisele, kes üleüldse igasuguste Portugali kultuuriliste reeglite vastu eksib, käies aegajalt üksi söömas.
Eile käisin ma söömas oma kohaliku sõbraga, kes kohta ei teadnud ja kiitis mind, et ma sellise pärli olen üles leidnud. Selliseid kohti pidi ka Portugalis kasvava turistidevooga üha vähemaks jääma- pole mõtet väikese raha eest pingutada kui turistid maksavad keskpärase eest rohkem raha. Sõber rääkis peremehele stoori ära, et ma elan nüüd siin linnas ja jäängi käima, minust enam lahti ei saa😀
Juhtus see, et kui ma täna lõunale tulin, pandi mind istuma nn. linnapea lauda. Olen omaks võetud!
3 käiguline lõuna kohvi ja veiniga maksab Grutas 8 eurot! Ning täna olid lõunaks grillitud kalmaarid, pisikese piripiri õliga maitsestatud. Nii head, et minestada võib. Eile sõin vürtsika hakklihaga täidetud kalmaare ja tavaliselt söön grillitud stauriidi. Eelroaks on alati köögivilja püreesupp-lihtne, kuid mulle meeldib!
Väga tore lugu. Sellised takused kohad on just toredad. Ning nagu öeldakse kõrtsist saab alguse kodanikuühiskond.
Presidendi laud kõlab uhkelt. Aastaid tagasi leidsime Roomas taolise koha. Pere vanaisa kruttis nurgalauas transistorraadiot, järgmine generatsioon toimetas köögis ja noorimad kandsid ette. Toit oli aus ja maitsev ja raha küsiti ka mõistlikult. Hea meel et selle koha tookord leidsime , kuigi see oli osavalt kangialusesse ära peidetud ja suurt reklaami ei tehtud .