Fêtes de Bayonne ehk Bayonne’i festival on Prantsusmaa üks suuremaid festivale, millele pandi alus 1932 aastal . Pidustused   kestavad 5 päeva ja algavad alati augusti esimesele pühapäevale järgneval kolmapäeval ja toimuvad Bayonne’i linnas,  mis on ühtlasi Prantsuse- Baski pealinn. Samas ei ela seal vaid baskid, vaid ka gaskoonlased ning viimane  ei tähenda automaatselt sedasama mis “bask”, kuigi nad elavad samal territooriumil.. Baskid on ibeeride keltidega segunenud järglased, kes elavad Püreneedes Biskaia ja Lyoni lahe vahelt enam Biarritzi poole. Gaskoonlane on niisiis sealtkandi inimene, mitte tingimata rohkem.

Bayonne’i pidustusetel kantakse (tänapäeval) puna-valgeid kostüüme, mis on Pamplona (baski keeles  Iruñea) linna ametlikud värvid. Bayonne linna värvid on sinine ja valge.

Ma olen aastal 2011 Bayonne’i pidustustest osa võtnud ja tundusid lustakad. Nüüd, kus ma aga loen vana mehe arutlust, mille ma siia püüan ära tõlkida, siis  pean nukralt tõdema, et tal on õigus.

Arutlus algab sellest, et mees tõdeb, et ta ei taha enam käia Bayonne’i pidustustel ja mitte sellepärast nagu tema lapselapsed narrivad, et ta on liiga vana, vaid hoopis selletõttu, et  teda ajab sõna otses mõttes hulluks, et sealsetel päevadel pole enam ammu midagi tegemist baski ega  gaskooni traditsioonidega.  Eriti ajab teda endast välja poliitikute ja turundajate paljusõnaline mulin, millega ülistatakse traditsioone,  kohalikku ja hooajalist toorainet jms.  Mis see tähendab? Lihtsalt üks sõnademulin…

Räägime traditsioonidest. Näiteks Bayonne’i  pidustuste traditsioonilisest muusikast. Sealsetel pidustustel on ajalooliselt kõlanud baski ja gaskooni laulud, meeskoorid, tänavamuusikud,  kes esitasid nn. La Strada muusikat ja  Nino Rota laule ja härjavõitlusega kaasas käivaid pasodoobleid. Kindlasti väisasid pidustusi mustlased, kes oma muusikaga peole särtsu lisasid. Ja millega sel aastal inimesi kohale meelitati- David Guetta’ga!!!!  Kohalikud traditsioonid???

Täpselt sama asja saab öelda ka toidu kohta. Just nimelt toidu, sest gastronoomiaks keeldub vana mehe keel seda “jama” nimetama.- rasvased friikartulid ja haledad võileivad, mida müüakse skandaalse hinnaga. Täiesti kadunud on aastakümneid pidustuste menüüs olnud omleti ja küpsetatud seakõhu saiad, kalmaaritaldrikud ja singikuhjad. Keegi ei paku Axoa’d- Baskimaa klassikalist lihahautist. On mingi banaalne toit, mis kuidagi ei ole seotud piirkonna ega traditsioonidega .

Järgmine punkt- traditsiooniline riietus. Bayonne linna värvid on sinine ja valge. Ning varem riietutigi sinisesse “chamarrasse” Kaheksakümnendatel aastetel hakati miskipärast asendama neid värve valge ja punasega, mis olid kindral Emilio Mola vägede värviks. Nende mässuliste vägede siis, kes  Navarras alustasid mässu Rahvarinde vastu. Pamplona linnas õnnestus neil korraldada sõjaväeline rigipööre (1936).  Praeguseks ongi kujunenud Bayonne pidustuste univormiks valge riietus, punane sall ja punane vöö ja kõik kohalikud on kohustatud nõustuma, et see ongi parem ja ilusam. Jällegi küsimus, mis asi siin traditsiooniline on?

On arusaadav, et kõiksugu “gogood” ja “fafaad”, kes kohale sõidavad Pariisi eeslinnadest, ei saagi aru saada Gaskoonia ja Baski iidsetest traditsioonidest, kuid  turundada üks traditsioon lihtsalt tooteks, mille mõte on meeldida laiadele rahvahulkadele, et vaid rohkem raha teenida,  on inimestele kellele on see pidustus püha olnud, väga solvav ja lame.

Bayonne on linn mis oli  janseniitide sekti esimeseks koduks. Janseniidid teadupoolest ei sallinud mingit valet ega aproksimatsiooni (seepärast keelas Louis XIV ka need sektid ära). Bayonne’i elanikele on küsimus väärikuses ja vanemad gaskoonlased mäletavad väärikamaid pidustusi.

.