Peruu köögi pealetungi oodatakse toidukriitikute ja tippkokkade poolt juba ammu.  Aastal 2006  Gastronomy Madrid Fusion tippkohtumisel hõigati välja, et Peruust on saamas  maailma kulinaaria keskus ja  Ferran Adria on öelnud kuulsa lause, et tuleviku gastronoomia “keedetakse” Peruu köökides, aga siiski on see maailmakeskuseks tõusmine läinud visalt ja  gastronoomia taevasse tõusis pigem Skandinaavia.

Viimasel ajal  on Peruus jälle üha rohkem ja rohkem sagima hakatud. Ülevaade Peruust  ei jää enam rahvusvahelistest kokandusajakirjadest välja, kuulsad kokad sõidavad sinna üha sagedamini, midagi podiseb- tänapäeva moodsad kokad on ju end pühendanud radikaalsele lokalismile ja Skandinaavia puhul seab põhjamaine kliima oma piirid ette,  mistõttu  Skandinaavia on jäänud igavaks.  Lihtne karikatuur Skandinaavia köögist ongi  samblad, oksad ja umbrohud plaadil.

Majanduslikult võib ju Peruu olla vaene, kuid toidukultuur on väga rikas. Peruu on maailma üks rikkamaid ökosüsteemide alasid ja seal asuvad maailma ühed viljakamad mullad, kuid ka ajalool on oma osa.  Konkistadoorid rüüstasid mitte ainult  Inkade impeeriumi kulda,  vaid  röövvallutuste käigus “arendasid” ka põllumajandust. Nad leidsid siit  kartuli, maisi, tomati ja tšilli pipra  ja omakorda tõid laevadega sisse uuele kontinedile  veiseid, sigu, lambaid, kanu, vürtse, riisi, nisu, oliive ja viinamarju..  Samuti toodi destilleerimise tehnoloogia, tänu millele sündis Peruu tuline jook- Pisco. Peruus on juba 2000-aastane  toore kala marineerimistraditsioon. Mõisted selgeks:  toores kala hapukas granadilli mahlas  on  tumbo ja Hispaania tsitruselised ja  sibul kala peal on ceviche. 🙂  Peruus kasvab üle 3000 kartulisordi, nende hulgas meie jaoks ennekuulmatuid inkade aegseid mugulaid nagu  yacon, olluco ja oca, Viimane näeb  välja nagu kuldne kera roosade täppidega ja kui ära keeta, maitseb nagu üleküpsenud banaan.

Valik Peruu kartuleid

Quinoad  tunnevad vast juba kõik Euroopa inimesed, Lima kokad kasutavad oma köökides palju  Euroopa inimestele mitte nii tuntuid arhailiseid asteekide ja maiade  terasid – näiteks kiwicha cañihua. (amarant)  ja palju muudki, mida veel tervisepoodidesse ei ekspordita.  Kui  Roomas on tähtsaim maitsetaim basiilik, siis Limas on  huacatay (“wah-ka-tay”)- Peruu must münt, mis maitseb nagu oleks kokku segatud haraputk, estragon ja münt.

Pole veel teada kuidas seda uut Peruu kööki nimetama hakatakse, kas Nuevo Andino või  “Modern Peruvian”, aga kindel on, et inimesed, kelle hobiks on söömine, nagu minul- nende elu läheb põnevamaks ja maitserikkamaks.

Üks näide Peruu moodsast kulinaariast, restoran Central kaheksajalg:

`* olgu lisatud, et tegemist on desserdiga 🙂

Väike dokumentaal Lima tänavatoidust, inglisekeelne ja väga meeleolukas(eriti kuidas fritüüritakse merisiga)

* Jutt inspireeritud viimasel ajal erinevatest allikatest nagu ajakirjad ja blogid loetud infost.