See, millest ma kirjutada tahan, on tegelikult eilse päeva emotsioonid ja segased tunded. Pealkiri on veidi intrigeeriv, aga ei tulnud pähe ühtegi head ja tabavat pealkirja teemale, millest pajatada tahan.
Alustama peaks sellest, et me otsustasime selle suve pühendada maja fassaadi kordategemisele, mis automaatselt tähendab seda, et vaja on meest või mehi, kes seda teeksid ja U. leidiski ühe portugallase, kel kuldsed käed küljes ja meile abiks tuleb.
Eile õhtupoolikul käisime tollel Portugali härral külas, kes elab meist veidi eemal, U. sõnul, eesti keelset väljendit kasutades, karu pe.. es– kui Strasbourgist 25 kaugusel oleva linnakese kohta nõnda öelda võib.
Külaskäigu mõte oli krohvi- ja värvinäidiseid vaadata, kokku leppida tööde teostamise aeg , hind jne. aga nagu ma eelpool mainisin, oli tegu portugaallasega ja niisama meid minema ei lastud 🙂 Kõigepealt väike apero suupistetega kodus ja siis kutsuti meid perega kaasa restorani, kus nad igal pühapäeval käivad.
Kõik oli esmapilgul väga bueno. Perel on kena maja, aias kasvas Portugali kapsas- see, millest kuulsat suppi, Caldo Verdet, tehakse, paprika taimed kenasti aknalaudadel ootamas aeda istutamist- ikka, et sardiini hooajal paprikat kõrvale grillida! Köögilaual tuttav Portugali mustriga laudlina- selline, nagu ka meil Tigus on ja mul koduski mitu tükki. Ühesõnaga kena Portugali 3 lapsega pere, kes elab Saksamaal. Minus tärkas sotsioloog, et mitte öelda uudishimulik vana naine 🙂 ja kuna proua inglise keelt tönkas veidi, saime me hästi jutule. Esimene imestus mul oligi, et senhora on elanud Saksamaal 11 aastat- nii vana on ka nende vanem tütar, aga ei räägi saksa keelt üldse. Ütleb, et on raske, aru veidi saab, kuna 2 last käivad koolis juba, siis laste kõrvalt midagi õpib, kursustel pole käinud- laste kõrvalt pole aega ja lisaks on nende linnakeses suur portugaallaste “community”, tal polegi seda saksa keelt vaja 😦
Senhor, 34 aastane, on Saksamaale tulnud 17 aastaselt, keele väga hästi suhu saanud, loonud oma firma, kus tööl peale rumeenlaste veel õige mitu venda Portugalist ja on näha, et elamisega saavad nad siin imehästi hakkama- suur maja, kallis Audi maastur, naine tööl ei käi. Paljud sakslased sellist luksust endale lubada ei saa. Kadedust tunda pole vaja- kindlasti on sinna majja see raha tulnud tööga ja Saksamaal mees, kes kätega tööd teha oskab, teenib hästi, kui veidi nuppu ka on.
Kurvaks ja nõutuks tegi hoopis see, et neil ei olnud oma kodumaa, Portugali, suhtes mingeid helgeid emotsioone. Ja see tegelikult oligi see, miks ma üldse kirjutama hakkasin. Ma ütleksin, kui välja arvata mõni kapsataim aias ja sardiinid, siis kõike ülejäänut nad Portugalis(t) vihkasid- korruptsiooni valitsuses vihata on Ok, aga mustades toonides oli pea kõik- kõik, kes midagi teha oskavad, on nende sõnul ammu riigist lahkunud ja Portugalis elavat vaid lollid ja laisad. 11 aastaga saksa keelt mitte selgeks saada, ei ole mitte ju laisa ja lolli inimese tunnus, ega ju? Ja täpselt sama juttu kuulsin ma keeltekoolis rumeenlanna suust- see, kes Rumeeniasse jääb, peab olema kaasasündinud ajupuudega.
Ma mõtlesin oma Portugali tuttavate peale, mitte ükski neist ei ole loll ega laisk. Samuti ei näinud ma mingit õitsvat ja head elu tema firmas töötavatel teistel portugaallastel, rumeenlastel ja ukrainlastel. Kas ikka on tore elada kahe-kolmekaupa toas, lobudikus majas, mille on peremees oma töölistele ostnud ja mille need samad töölised peavad pärast palgatööd, üles kõpitsema. Kas siin pole tegemist ajupuudega?
Aga sellega meie õhtu ei lõppenud, meid kutsuti kaasa õhtusöögiks restorani, kus pere pühapäeva õhtuti armastab käia- laupäeviti ei pidavat sinna ilma reserveeringuta sisse saama. Selline restoran huvitas mind väga. Kui me kohale jõudsime, eks ma esimese hetke vist olin halvas mõttes üllatunud- resto asus tööstusrajoonis nn. tehnopolis, mis iga linna serval asuvad, kus suured kaubakeskused ja nende vahel hiigelsuured restoranid. Oli ikka väga kole!!! Aga, tõesti vaatamata suurusele ja jubedale asukohale, oli restoranis ka pühapäeva õhtu kohta, rohkelt rahvast. Tegemist oli Aasia buffet- restoga, mis teatas, et pakutakse Hiina, Jaapani ja Mongoolia segakööki. Mis aga täiega köitis, oli see, et selles majas keegi saksa keelt ei rääkinud. Ukse peal külalisi vastuvõttev hiinlasest noormees rääkis saksa keelt, millest U. aru ei saanud. Kogu saal oli täis nn. kohalikke võõramaalaseid, pea kõiki keeli oli kuulda: portugali, hiina, vene, kreeka, türgi jne. Ainult mitte saksa keelt. Võib ju ka öelda, et sakslane nii koledasse kohta ei lähegi, aga samas toidul seal polnud viga- kalad, mereannid, lihad kõik toorelt väljas- said välja valida ja lasta ära grillida.
Ma ei oskagi teemat kuidagi kokku võtta ja öelda, mille üle ma imestan. Aga imestan ikka, et kõik on ikka nii pe..es. Mis riigi tasandil õppida oleks- viha ja solvumisega oma maalt lahkunud inimene, teeb oma riigile väga halba reklaami.
Kuna tegemist on toidublogiga, siis pildike eilsest- valik, mida ma endale grillida lasin. pole paha ühe hiinaka kohta.
Kõige kurvem on see, et põliselanikud ei ole happyd, aga sissesõitjatele meeldib 🙂
ei tea jah, mis noored, uuel ajal üles kasvanud inimesed, sellest kõigest arvavad. Meile kipub juba tunne tulema, et ilm on hukas :). Ja tõesti, ongi ju :D. Aga kahju ikka inimestest, kes midagi teha ei viitsi, et nad ei saagi teada iialgi, et õnn on su enda kätes. Logelemine on mõnus ainult kui vähe saad, kogu elu logeleda – õudne ju – parem siis juba koristaja. Sest reeglina need inimesed, kes midagi ei tee, ei ole ka nö vaimsetel otsingutel, mis ka ju elule sisu võiks anda.
ikkagi ma mõtlen, et on osa rahvaid, kes oma maa üle vähem uhkust tunnevad, ku teised. Ja kohe ootavad ja tunnevad rõõmu, kui kodumaal ja kaasmaalastel halvasti läheb. Näiteks see sama portugaallane soovitas meil oma majaotsuga oodata- kui me ikka aru pähe ei võta ja tahame sinna minna, siis varsti hakatakse seal majadele peale maksma, peaasi, et keegi tuleks. See on ikka väga õel jutt. Tegelikuses, kuna me pidevalt vaatame hindu ja otsime, on majad pisut kallimaks läinud ja vastupidi, tuleks lähitulevikus ära osta.