Menüü koostamine ei tohiks ühele perenaisele olla  mingi raketiteadus, iga mõtlev inimene teab, et jaanuaris ei sööda maasikaid ja juulis apelsine, aga iga päev toob juurde uudiseid selle kohta , et põllumajandustööstus ja toiduainetetööstus toodab toiduaineid, mis mürki täis ja selline info võib teha abituks.  Kui ühest kanalist tuleb reklaam, et sööge päevas vähemalt 5 või 6 erinevat köögivilja ja teine kanal avaldab samal päeval nimekirja enim saastatud puu- ja köögiviljadest (siin), siis sorry, tekib ju küsimus kas poest üldse tohib puu ja köögivilju osta.

Samuti soovitatakse süüa kala, kuid uudiseid sellest, et Norra kasvanduse lõhet ei tohiks üldse süüa (artikkel siin), sest  kalad on täis hormoone ja ei ole tarbimiseks sugugi tervislikud, pole just visa levima ja sellist infot  ka näiteksTervisearengu Instituut ei taha kõva häälega jagada. Ka sellest ei räägita tihti, et meie Läänemere kaladel  diokstsiini sisaldus on kõrgem kui on lubatud norm.Eriti ettevaatlik peaks olema tursamaksaga.  TAI jutustab meile alkoholi kahjulikusest, mille peale ei peaks raha ja energiat kulutama- see pole inimkonnale suureks uudiseks, et alkohol on kahjulik, eriti põhjamaalasele, kes tunneb alkoholismikatku sajandeid.  Ma olen nõus, et alkokoli reklaamile peavad olema mingid piirangud, aga TAI võiks pigem oma energia panna inimestele uutest tundmatutest ohtudest rääkides: GMO-d, transrasvad, maisisiirup, minu pärast andku välja mingi teatmik kuidas käia poes ja mida jälgida, et ennast mitte ära mürgitada.  Inimene võib olla ka  täiskarsklane ja ometi ennast igapäev mürgitada kuni raskete haigusteni tänu toidule,  mida ta heauskselt kaubandusvõrgust ostab, pidades ennast tervislikuks toitujaks. Veterinaaria Ameti ametnikud  võivad täisabsurdi suust välja ajada stiilis kui ohtlikud on tsemendist vuugivahed köögipõrandal või et kala pesta samas kraanikausis kus juurvilju puhastatakse on surmapatt. Mis siis, et sa pärast kala pesed kraanikausi korralikult puhtaks ning vastupidi ja kodus väga paljud ei oma just eraldi kraanikaussi liha- kala- juurviljade jaoks.  Tegelda probleemidega,  mis tõesti on  katastroofiline probleem- kontrollida, et toiduained mida legaalselt müüakse, ei sisaldaks mürke- sellega ei tegele süstemaatiliselt ükski asutus. Just nimelt süstemaatilisest kontrollist ma räägin, sest  igale uuele kaubaartiklike, mida tahetakse jaemüügile tuua, tehakse kontroll. Aga kas kõik tooted labori läbivad kontrolliks kas toode sisaldab seda, mida silt ja paberid väidavad- ma ei usu. Lisaks EU riikide kaupa laboratoorselt kontrollima ei peagi. Viimastel aastatel on palju skandaalseid juhtumeid just selles liinis, et pakendis olev toode ei vasta toote kirjeldusele olnud (hobuseliha skandaal või siis  aastal 2006 kui Prantsusmaal  tehti suurem testimine oliivõlidele ja vaid 56 % Prantsusmaa oliiviõlidest vastasid nõuetele. Esines selliseid tooteid, kus nimetus oli oliiviõli, kuid sisaldas 50 % päevaöilleõli!)

Me hakkame sügisel jällegi restorani avama ja ma sain palju innustust ja ideid viimaselt Viini külastuselt´ja eriti  sealseid Slow Food organisatsiooni poolt äramärgitud toiduasutusi külastades. Samuti on Saksamaal mahekaubandus väga kõrgel tasemel. Et on olemas oma mahekaubandusketid, see on iseenesest selge, kuid ka tavalises supermarketis on igal kaubagrupil eraldi riiul “Bio” märgistusega toodete jaoks.

Kalaletis on ehk suurim  tähelepanek  olnud meie “Scheck In” kaubanduskeskuses, kus kalavalik hea. Nimelt kala  Saksamaal on kallis ja meiekandi tüüpiline sakslane kala nagunii ei söö, või sööb paneeritud kalafileed, mis on fritüüritud ja siis veel peoga currypulbrit peale raputatud. Kala sööb-hindab-ostab teadlik klient ja kes juba kala ostab, on teadlik tarbija. Kuldmerikoger ja huntahven on müügil kas metsikuna(Wildcatch) ehk  merest püütud või märgistusega Bio, mis garanteerib, et kalale mingeid kasvuhormoone ei anta. Paraku on sellise kala kilo üle 20 euro. Ma ei taha tagantjärgi selle peale mõeldagi, mis Euroopa prügikastist meile ikkagi kaupa tuuakse ja toodi kui aegajalt sai kuldmerikokre kätte alla 6 euro kilo. Kala maitses küll hästi, aga kindel on see, et sellist kala sööma ei peaks.

See on raske teema, tulla praegu vaesel ajal turule ja anda lubadus kasutada tooraineks vaid puhtaid mürgitamata tooteid.  Kuid midagi muud teha pole ka mõtet. Samas jääme ikka oma repertuuari juurde, kuid jälgime uusi tervisliku toitumise trende ja uudiseid Vahemere äärest 🙂

Pealkirjast kaldus jutt vähe kõrvale ja vastuseni ma otseselt ei jõudnudki. Ega kes seda üldse teab, mis on õige. Sisetunne ütleb, et hormoonidest, enamik säilitusainetest, toiduvärvidest, aromaatainetest ja muidu mürkidest, on tark hoiduda.  Ja varakevadel kui poes on valikus toitelahuses “gaasi peal” kasvanud Eesti kurk ja Hispaania kurk, siis mina küll raha peale vihane pole ja Eesti asja ei eelista, sest sellisel tootel pole Eestiga mingit pistmist. Tark oleks muidugi üldse oodata, millal avamaa kurki hakkab andma ja vot see on hoopis teise mekiga….sellest tuleks suvel isu nii täis süüa, et talvel mingit värske kurgi isu ei tekiks 🙂