Tour de France´iga seoses on telekanal France 3-l tore telesaade( La découverte de la ville départ de l’étape du jour), kus kaamerad ja mikrofonid seatakse üles tuuri läbivasse linna ja täna jõuti Korsikalt Nice´i. Vanasti öeldi Nizza, nüüd Nice. Ma muudkui loen seda kohanimede õigekirja linki ja imestan, aga see selleks, mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid telesaatest, mis Prantsusmaa eri linnade kultuuri tutvustab. Peale intervjuude linnapea ja muude tähtsate kohalike tegelastega, esinevad sellest linnast pärit kõiksugu staarid ja muidugi tehakse otse eetris süüa.

Nagu arvata oligi, siis saade Nice´ist algas sellega, et kohale oli veetud põlisnicelane, 84 aastane proua Hélène, kel oli rahvale öelda, et see mida enamasti Niçoise pähe pakutakse, pole see õige ja kohvikutes tema alati küsib, mis on koostisained ja ka Nice´is endas vaid paar toitlustusasutust teeb seda salatit õigesti- comme il faut!

Kõigepealt algab muidugi kõik sellest, et oliiviõli  peab olema kohalikest Nice´i oliividest tehtud  ja filtreerimata(ütleks nii, et selle nõuande võib ju kõrva taha panna, aga väga tähele panna ei maksa) Koostisosad on: tomat, lilla artišoki südamed(selline asi on igal nitsakal külmkapis alati olemas) cebette- sibul (ma arvan, et eesti keeli nimetatakse seda talisibulaks) mustad Nice´i oliivid, paprika, muna, tuunikala õlis, anšoovis. Koostisained ei ole: rohelised oad, keedukartul, kurk. Küll aga võib  kasutada redist. Kõige hullem variant, mida proua näinud oli oma elus, oli majoneesikastmega Niçoise (loodan, et ta ei käinud Pärnus, mul on seal õnnestunud sellist asja süüa). Loomulikult kastmeks on klassikaline õli- äädika segu kus äädika võib asendada sidrunimahlaga, aga kui päris algupärast teha, siis tuleb kasutada äädikat.

Samuti ei laota õiget Niçoise´i kuidagi ringikujuliselt või geomeetriliselt taldrikule, vaid see salat tuleb lõigata pisikesteks tükkideks ja segada kõik läbi kausis(põhimõtteliselt nagu kartulisalat) Kahju, et ma ei märganud televiisorist pilti võtta, sest see tulem nägi tõesti välja mitte selline nagu ma olen harjunud seda kohvikutes nägema. Isegi kipun taldrikule ilu tegema ja rohelist uba kasutan ka.

Inimene õpib kogu elu, sureb aga ikka lollina.